Profid muusikafännid

Röövel Ööbik on bänd, kes rajas kuhugi punki riismetele Eesti alternatiivse rokkmuusika. Ja tühjaks klišeeks on selle alternatiivsuse pidanud muutma teised – nad ise on muutunud sellise kärsitu põhjalikkusega, et mul on tõesti raske täpselt fikseerida, kus nad omadega just praegu on. Keegi võiks anda välja mahuka karpkogumiku ja kinkida mulle nädala jagu vaba aega.

Ma ei arva, et võiksin kedagi Röövel Ööbikust oma sõbraks pidada, aga vähemalt Rauliga oleme kolleegid – kumbki meist on «professionaalne muusikafänn». Kui me kohtume, siis tavaliselt tulistame teineteise suunas erinevaid nimesid ja ehk vaid umbes pooltel juhtudel oleme nende osas samal seisukohal. Kui ma Rauliga 80ndate keskel tutvusin – ta oli siis Tartus kunstikoolis –, oli see mittenõustumise protsent veel suurem.

Ja ta oli informeeritum ka – tal oli John Peeli kool ja mul mitte. Minu väärtus tõusis Rauli silmis vahest siis, kui süstisin talle musta free jazz’i – Coltrane’i ja muud sellist.

Allan oli tihti nende vestluste juures ja tögas meie tõsimeelsust nii, nagu ainult tema seda oskab. Mida ma siis veel ei teadnud, oli see, et temast kui kitarristist saab minu lemmikmuusik bändis Röövel Ööbik. See selgus alles aastate pärast. Umbes siis, kui ülejäänud bändiga kokku sain.

Tagasi üles