Hokimatš, mis muutis maailma

Gavin O’Connori film «Ime» taaselustab legendaarse hokimatši Lake Placidi päevilt, mil USA suges N. Liitu. Foto: Kaader filmist

Välispoliitika ekspert Paul Goble kirjutab külma sõja sünnitatud filmidest, mida PÖFF näitab eriprogrammis «Kõige keelatumad».

Ajaloo koidikust saadik on kunstiteosed aidanud mõtestada kõige tähtsamaid sündmusi meie endi, aga ka enne meid elanute elus. Antiikajal oli Homerose poeesia see, mis määras, kuidas mõtelda Trooja sõjast.

Keskaja inimese jaoks oli Rolandi laul olulisem kaasaja peegeldaja kui ükskõik milline ajalugu. Hilisemas ajaloos on meie ettekujutust Napoleoni invasioonist Venemaale ja Esimesest maailmasõjast vorminud Tolstoi ja Hemingway.

Aga külm sõda? Kuidas on sellega? Jah, luule, laiemalt kirjandus on mänginud siin meie mõtlemise kujundajana küll olulist osa, ent kõige rohkem, julgen väita, on seda teinud siiski filmikunst. Meedium, millel on võim mitte ainult peegeldada reaalsust, vaid seda ka vormida. See on jõud, mis on mobiliseerinud miljoneid ja määranud ära juhtide otsustusi konflikti kummalgi poolel.

Keskpäev stalini dekreedi järgi

Pole võimalik mõtelda külmast sõjast, ilma et ei meenuks stseen George Orwelli klassikalise teose «Loomade farm» põhjal valminud filmist. Mäletate, kuidas sead selles kuulutavad, et kõik loomad on võrdsed, aga mõned on võrdsemad veel.

Või GULAG, mis toob kohe meelde tolle stseeni filmist «Üks päev Ivan Denissovitši elus», kus Ivanile tehakse selgeks, et Stalini dekreedi järgi ei ole päike kõrgeimas punktis mitte keskpäeval, nagu vanarahvas arvas, vaid tund aega hiljem, kell üks. Kas tähendab see seda, nagu Ivan seepeale mõtiskleb, et ka päike ise sätib end juba Stalini käsu järgi ja Nõukogude võim valitseb ka maa ja taeva üle.

Samuti ei tohiks olla mitte kellelgi, kes on näinud «Mandžuuria kandidaati», enam kahtlust, mis on ajupesu või kui ohtlik see on, eriti vabas ühiskonnas, kus ei mõisteta päris täpselt seda, mida see tegelikult võib kaasa tuua.

Mõistagi on igaühel, kes neid külma sõja meeleolusid peegeldavaid filme on näinud, oma lemmik. Minu jaoks on üks parematest poolaka Andrzej Wajda «Raudmees». Aga ma olen igavesti tänulik ka selle eest, et on olemas film ühest olulisemast murranguhetkest külma sõja ajaloos – ei, mitte lahingust, vaid mängust, jäähokimatšist.

Nagu osa meist ehk mäletab, oli 1979. aasta lõpp ja 1980. aasta algus aeg, kus kõik näis minevat nii, nagu N. Liit soovis. Moskva oli tunginud Afganistani. Iraani šahh oli kukutatud ja kohaliku kommunistliku partei noorterakuke oli hõivanud Ühendriikide saatkonna. Lääne-Euroopas kõlasid üha valjemalt NATO kaitsepoliitika vastased üleskutsed.

Ja justkui sellest veel vähe olnuks. Nõukogude jäähokimeeskond, arvatavasti kõige tugevam hokisats üldse, mis eales kokku pandud, näitas vahetult enne Lake Placidi olümpiat koha kätte USA-le, alistades jänkid koguni 10:3. Siis aga juhtus midagi. Kui kaks tiimi olümpia medaliringis vastamisi läksid, ei uskunud keegi, et USA meeskonnal on väikseimatki šanssi.

Kolm tundi hiljem oli lõppseis aga 4:3 USA kasuks – ime oli sündinud, ameerika kolledžitudengid alistanud Nõukogude hokiprofid.

Washingtonis, kus toona töötasime, olime juba ette leppinud kaotusega – seda enam tõstis see öö meie eneseusku!

Saime järsku aru, et ei ole suutelised lükkama Nõukogude pealetungi lõunasse mitte ainult edasi, vaid ka tagasi – veidi hiljem viis toosama tundmus selleni, et Ronald Reagan sai presidendiks, nagu ka tema avalduseni, et N. Liit on «kurjuse impeerium», kuni sellesama impeeriumi lagunemise ja külma sõja lõppemiseni välja.

Tolsamal võidukal päeval üritasid selle legendaarse jäähokimatši otseülekannet kuulata ka Tartu tudengid – «segajate» kiuste.

Kui nad lõpuks aru said, et ameeriklased on võitnud – ent mis veelgi olulisem: et venelased on kaotanud! –, tähistasid nad seda ainsal võimalikul viisil, millega toona ei kaasnenud võimude sanktsioone. Ja nimelt – jättes minemata hommikustesse loengutesse. Põhjendasid nad seda omajagu leidlikultki – et olid liiga väsinud, täpsemalt siiski selgitamata, miks.

Ime filmi sees

Enamiku jaoks pole see 25 aasta tagune, kaugelt spordi piire ületav sündmus siiski isiklik mälestus, vaid veel ühe klassikalise külma sõda käsitleva, lihtsa, kuid täpse pealkirjaga filmi «Ime» (Miracle, 2004, rež. Gavin O’Connor) vaatamise tulemus.

Lõpuks on ka eestlastel, kel kunagist nägemiselamust meenutades, kel esimest korda avastades, võimalik see kõik ära vaadata – PÖFFi ekraanidel.