Neljarealiselt Tallinnast Tartusse

Laine Jänese arvates on kahe Eesti suurima linna vahelise magistraali korralik väljaehitamine vältimatu.

Tartu ei ole lihtsalt pealinnast kaugel asuv ülikoolilinn. Tartu on suuruselt Eesti teine linn, oluline transiidikeskus, Lõuna-Eesti süda, loodetavasti «Euroopa kultuuripealinn 2011». Need on vaid mõned põhjused, miks Tallinna ja Tartu vahel peaks olema korralik ja turvaline ühendus neljarealise maantee näol.

Autojuhtide seas on levinud võllanali, et mis neljarealise tee ehitusest me enam räägime – Tallinna–Tartu maanteel käib juba praegu liiklus neljas reas. Eesti ühe põhimaantee ohtlikkus ning närviline kliima on saanud müütide ja kurblooliste naljalugude objektiks.

Ehkki püütakse väita, et tee kvaliteet on juba palju parem kui kümme aastat tagasi, pole see õigustus. Teekate on korrastatud, ent tee ise on lihtsalt kitsas, mis tekitabki eluohtlikke olukordi. Absurdne ning äärmiselt küüniline on riigi seisukohast rääkida «ebapiisavast hukkunute arvust». Väidetavalt pole teel veel statistiliselt nii palju raskeid liiklusõnnetusi, et valitsus võtaks uue tee lähiaastate prioriteediks või projektile oleks võimalik euroliidust raha taotleda.

Unistus kogu Eestile

Paraku ei suuda uued liikmesriigid, nagu Eestit väisanud Tony Blair ka õigustatult viitas, kõiki Euroopa Liidu abivahendeid täies mahus ära kasutada. Ühest küljest võime kärkida, et miks Suurbritannia tahab toetusi kärpida, kuid teisest küljest on kriitika õigustatud – me ei suuda pakkuda piisavalt tugevaid projekte. Tallinna–Tartu maantee peaks olema strateegiline projekt, mida ELi toel finantseerida.

Tartu püüab teha kõik, et see «unistus» – tegelikult ju hädavajadus – ellu viia, ja ka Tartust edasi Luhamaa piiripunktini välja. Meil on kaks peamist argumenti: turvalisus ja Eesti infrastruktuuri läbilaskevõime – ehk majanduskasu kogu riigile.

Loomulikult on Tartul seoses Tallinna–Tartu maanteega ka oma huvid mängus: ühendus pealinnaga, kus paljud tartlased tööl või tööülesannete tõttu tihti käivad, peab olema perfektne.

Ühe osa sellest maanteest moodustab Tartu ringtee, mis on lähituleviku rekonstrueerimise plaanides, kiiremas korras vajab ehitamist jalakäijate ülekäigurada Lõunakeskuse juures. Maanteeamet on väidetavalt lubanud selle 2006. aasta kevadeks välja ehitada.

Rääkimata veoautodest, mis vuravad mööda Tallinna–Tartu maanteed Luhamaa poole ja vastupidi.

Küllap just loetletud põhjustel kinnitas ärimees Rein Kilk hiljuti ühes raadiosaates esinedes, et Tallinna–Tartu neljarealine maantee võiks olla 2007. aasta riigikogu valimiste kandvamaid lubadusi. Lõuna-Eesti poolt vaadates on tal kindlasti õigus. Usun, et ka Kesk-Eesti – Järvamaa – kirjutab sellele nõudmisele kahel käel alla.

2,5 miljardi krooni projekt

Tallinna–Tartu maantee ehitamine neljarealiseks on kallis projekt: maanteeameti kalkulatsioonide kohaselt läheb ühe kilomeetri tee rajamine maksma ca 40 miljonit krooni. See teeb kogu projekti maksumuseks rohkem kui kaks ja pool miljardit krooni. Finantseerimisallikate leidmine ei olegi nii keeruline, kui pealtnäha paistab.

Sakslased kasutasid selleks näiteks riigivõlakirju, millesse paigutati pensionifondide raha.

Argumenteerijad, kes tõdevad maantee üliohtlikku seisukorda ning neljarealise tee märgatavalt suuremat turvalisust ning varjuvad seejärel rahapuuduse ning majandusliku ebaotstarbekuse statistika taha, peaksid häbenema. Iga kroon on väärt inimeste turvatunnet, närve ning elusid, mis praegusel Tallinna–Tartu maanteel kaotatakse.

Lõputute liiklusõnnetuste peapõhjusteks on sõiduki kaldumine vastassuunavööndisse, möödasõidu ebaõnnestumine, teepervel seisvale inimesele või autole otsasõit. Need kõik on ohud, mis neljarealise ohutusribaga, nn esimese klassi maantee puhul on välistatud. Kui hetkel ei ole raha, et ehitada valmis veel 160 kilomeetrit neljarealist teed, siis ei tohi sellest heituda.

Pool rehkendust on ka asi

Esmalt võib ehitada 50 kilomeetrit ning siis järgmised ja nii edasi. Nagu õpetaja Laur Tootsile ütles: «Kui tervet rehkendust teha ei jõua, tee pool, aga tee hästi!»

Olgu siinkohal positiivseteks eeskujudeks edukalt lõppenud Tallinna–Narva maantee projekt ning hoogu sisse saav sillaehitus mandri ja Saaremaa vahel.

Esimese sammuna räägitakse praegu korraliku neljarealise maantee ehitamisest Tallinnast Koseni, teises etapis Mäoni. Arvamus, et aastaks 2020 võiks tee Mäoni valmis ehitada ja rohkem nagu polekski vaja, mind ja tõenäoliselt ühtegi lõunaeestlast ei rahulda.

Neljarealine tee Tartuni ei ole utoopia ja mõttetus, sest liiklustihedus, tee koormus ning autohulk suurenevad iga päevaga ning sujuvamat sõitu lubav turvaline tee muutub järjest vajalikumaks. Lisaks majanduskasu. Võrdluseks meenutagem aega kümmekond aastat tagasi – olukord on väga erinev. Kümne aasta pärast võib olla juba lootusetult hilja. Pole ime, kui avastame, et maantee on muutunud võrreldavaks suure linna tänavaga tipptunnil.

Paraku on teedeehituses taksomeetri efekt: mida kauem viivitame, seda kallimaks läheb. Seepärast tuleb kiirelt tööle asuda. Kogu Lõuna-Eesti peab taotlema, et riik võtaks Tallinn–Tartu maantee laienduse lähiaastate prioriteediks.

Tagasi üles