Eesti ühe nimekaima kirjanduskriitiku Ants Orase sünniaeg 8. detsembril 105 aastat tagasi paigutub kenasti hilisemate nooreestlaste esimeste kirjanduslike katsetuste ja Eesti Vabariigi loomise peaproovi, esimese Vene revolutsiooni vahepealsesse aega.
Ajaproovile vastupidavust tõestanud ja seetõttu igihaljaks jäänud Orase varaküpsust tunnistab juba tema debüüt tollesama «Noor-Eesti» loojangul: ajakirjas Eesti Kirjandus on 1915. aastal tunnustavalt märgitud Orase «Revaler Beobachteris» ilmunud Lydia Koidula, Juhan Liivi ja Villem Grünthali luuletuste tõlkeid saksa keelde ning lisatud, et nende tegija on anderikas ja peen saksa keele tundja.
Nooreestlane
Mõneti saigi kümmekond aastat nooremast Ants Orasest nooreestlaste programmi tegelik elluviija.
Sest olgugi Gustav Suits ja Friedebert Tuglas nii iseseisvad loojad kui ka laenajad ja tõlkijad, luule- ja proosakeele moderniseerijad, jäi nooreestlaste programmi viimistletud täideviimine koos vastupidise protsessiga eesti kirjanduse viimine Euroopasse ja kaugemalegi nooremate haritlaste, sealhulgas otsustavalt Ants Orase kanda.
Oxfordi haridusega Orasest sai 1920. aastate lõpuks küll inglise kirjanduse eriteadlane, kuid samas ka tema peapaleuse Marie Underi järel Eesti Vabariigis võrsunud uusklassitsistliku luuletajatepõlve arbujate ihukriitik ja eestkõneleja.
Orase teeneid võitluses eluläheduse sildi all laiutanud vaimulõtvuse vastu rõhutanud arbuja Bernard Kangro on võtnud Orase teened kokku järgmiselt: «Vaevalt, et kuski maal leiduks säärase kapatsiteediga meest meile sel alal vastu panna.»
Järgnenud «lippude vahetused» ometi ei võimaldanud Orasel pühenduda üksnes luulele. Otsekui kummutamaks Orase enda hinnangut intellektuaalide painutatavusest ja ebastabiilsusest sai temast kodumaal vaigistatud rahva hääl paguluses, mis Londonis 1948. aastal ilmunud raamatu «Baltic Eclipse» kaudu kandus ka ingliskeelse lugejani.
Maailmasõjajärgseil aastail pidas Oras Inglismaal loenguid väikerahvaste probleemidest, kuni ta kutsuti USAsse, kus ta Floridas Gainesvilles veetis oma elu viimased aastakümned inglise kirjanduse professorina, samal ajal tutvustades eesti kirjandust muukeelsele maailmale ja tõlkides eesti keelde maailmakirjandust Vergiliusest Goetheni.
Selles ahistavas äralõigatuses emakeelsest ümbrusest nägi Oras eesti luule eeliseid II maailmasõjast väsinud Euroopa kõrval, nägi vajadust ja ühtlasi eesti kirjanduse võimalust süstida maailmakirjandusse energiat ja lootust, mis ei lubaks uskuda Õhtumaa allakäigu paramatust.
Ilmne on, et Ants Oras on mees, kes väärib panoraamset biograafiat. Ilmamaa sarjas «Eesti kirjanikke» on see nüüd teostunud Karl Muru «Betti Alveri» ja Ülo Tontsu «Valev Uibopuu» järel Anne Lange mõnevõrra mahukamas käsitluses.
Anne Lange Orase-raamatu omapäraks on see, et nooreestlaste Tuglase ja Suitsu järel eesti 20. sajandi professionaalse kirjanduskriitika ühe rajaja loomingut vaadeldakse ja analüüsitakse ärateenitult maailmakirjanduse taustal ja kontekstis: Orase suhet kaasveljestolase August Annistiga võrreldakse Coleridgei-Wordsworthi ja Shelley-Byroni teineteist täiendava kollegiaalsusega.
Otsesõnu tuuakse välja, et Orase jaoks oli eesti kirjandus maailmakirjandus ja sellekohaselt oli ka eesti kirjanduse ainsaks adekvaatseks mõõdupuuks maailm ja kitsamalt Euroopa. Lange kokkuvõtlikus sõnastuses ulatus aga Euroopa Orase jaoks pagulusperioodil idas Pukinist läänes Floridani.
Naljakas puänt
Sama suhe valitseb ka raamatus ikka maailmakirjanduslik mõõdupuu ja enamasti liikumine Orase suunas tema eeskujude ja «objektide» kaudu, kes mõnel juhul on meie kultuuriruumis suhteliselt vähe tuntud ning pälvivad seetõttu raamatus ka asjakohase tutvustuse.
Raamatu autor on inglise filoloog ja tõlkija ning seda tunneb igal leheküljel. Käsitledes küll piisavalt Orase elulugu, rõhutades tema kuuluvust üliõpilasseltsi Veljesto koos seal kultiveeritud vaimsusega ning arbujatelähedust, jäävad Orase sulest ilmunud Ristikivi või Kangro loomingu vaatlused teosest ometi välja.
Viidete ja kasutatud materjali hulk on raamatus aukartust äratav ja moodustab selle mahust peaaegu viiendiku. Muidu korrektne viitamissüsteem kui juba, siis võinuks lisada ka fotoregistri ajab aga kohati karvu kitkuma, kui tekib tahtmine allikat tuvastada.
Ja mis naljakas puänt, õigemini puänditus, on raamatul ülepea sel puudub punkt! Puudub kirja(vahe)märk viimasel tekstileheküljel, mis tähistaks lõpetatust, päralejõudmist.
Ent võtkemgi seda kui avatust võimaluseks ka teiste Orase-käsitluste tulekuks.
Raamat
Anne Lange
«Ants Oras».
Ilmamaa 2005