Kopenhaageni uus ooperimaja Operaen on praegu Taani pealinna suurim vaatamisväärsus. Ulmelist laeva meenutav hiigelehitis paikneb Holmeni saarel, fassaadiga mere poole ning parima vaate saab hoonele vastaskaldal asuvast kuningalossist Taani prints.
Esteetilise linna uus ooperimaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ooperimaja on Mersk Mc-Kinney Mulleri kingitus oma kodumaale. Taani üks rikkamaid inimesi, Euroopa suurimaid laevandusmagnaate kulutas ooperimaja ehitamisele kaks ja pool miljardit Taani krooni ehk üle viie miljardi Eesti krooni.
Aasta tagasi andis Mulleri fond hoone üle Taani riigile ja avaetendus Verdi «Aida» Roberto Alagnaga peaosas toimus tänavu jaanuaris.
Sealjuures on Muller jäänud ise tagasihoidlikult varju, erinevalt näiteks teisest maailmakuulsast ooperimetseenist Alberto Vilarist, kelle nime kirjutatakse kuldsete tähtedega Meti ja teiste rahasüsti saanud kontserdisaalide seintele.
Operaen valmis erakordselt kiiresti, ideest teostuseni kulus vaid neli aastat. Kiiret tempot tingis kahe peategelase kõrge vanus. Praegu 92-aastane Muller tahtis endale püstitatud mälestusmärki oma silmaga näha. Samuti on ooperimaja autoriteetse taani arhitekti Henning Larseni (79) karjääri tipp.
See on ju ooper!
Klassikaraadio toimetus vaatas Operaenis Thomas Adesi ooperit «Torm». Ades on briti nüüdismuusika imelaps, noorelt kuulsaks saanud helilooja ja dirigent. Tema helikeel on kompromiss uuendusliku ja traditsioonilise vahel. Shakespearei võimust, vaimust ja armastusest rääkiv teos on läbi sajandite olnud heliloojate lemmik ja sel ainel on loodud juba üle kolmekümne ooperi ja balleti.
Adesi ooper oli lavastatud sümbolistlikus võtmes efektse valgusreii ja paljude laserefektidega. Peaosalist Prosperot kehastas John Lundgren. Publiku ja tõenäoliselt ka helilooja lemmiktegelane oli Cyndia Siedeni kehastatud vaim Ariel, kellele oli helilooja andnud kõrges registris klaasjalt kliriseva vokaalpartii.
Tegemist on ühe suurima ja moodsama ooperimajaga Euroopas. Endise sõjaväeosa territooriumile püstitatud ehitis on muljetavaldav ja kaunis nii seest- kui väljastpoolt. Lameda katuse ja metallist roietega klaasmull ümbritseb suurt tünnikujulist lavakorpust, nende vahel on marmortrepid ja fuajeed, kust avaneb linnale uhke vaade. Ehituses on kasutatud looduslikke materjale.
Hoone külgseinad on põhja-Saksamaalt pärit lubjakiviplokkidest, kus on kohati näha kivistunud fossiile. Majaesist katab Hiina graniidist sillutis. Saaliosal on tammepuust uksed ja Sitsiilia marmorist trepid. Võimas katuseplaat eendub üle kolmekümne meetri majaesise kohale ning selle varjus on võimalik korraldada vabaõhuetendusi.
Kontserdisaali vahtrapuuvineerist seinad on keelpillide korpuse sooja pruuni värvi. Saali kõrge lagi küütleb kullakarvalisena ja on tõepoolest kaetud 24-karaadiste kuldplaatidega.
Publikul on saalis mugav. Kõik 1500 külastajat saavad hästi kuulda ja näha. Mõeldud on isegi sellele, et valgusküllasest jalutusruumist saali siirduja silm paremini harjuks saali ja fuajee vahel on hämar vahekoridor.
Klassikaraadio toimetuse ekskursiooni juhtinud ooperimaja pressiesindaja Louise Pederseni sõnul on vaid kolmandik maja mahust publiku jaoks. Eriti suurt rõhku on pandud just loomingulise personali töötingimustele ja lavatehnilistele võimalustele.
14-korruselise maja viis korrust on maa all ja hoones on üle tuhande ruumi, sealhulgas kolme rõduga ooperisaal, 200-kohaline black-box saal ning orkestri proovisaal. Lavastaja fantaasiale pakub tohutuid võimalusi hiiglaslik kuue sektsiooniga lava, kus eraldi põrandad balleti jaoks. Orkestriruum on maksimumseisus 110-kohaline. Saali akustika on muudetav vastavalt vajadusele ja seal saab korraldada ka rokk- või dässkontserte.
Hoone fuajeed kaunistavatest kunstiteostest on silmatorkavaimad islandi-taani kunstniku Olafur Eilassoni disainitud valguskerad: kolm hiigelsuurt kristalltükkidest palli, mis vastavalt valgusele helendavad.
Valguspallide pihta on ka kriitikanooli saadetud, kuna nad meenutavad diskosaalides rippuvaid peeglikerasid. Kuid see oligi tõenäoliselt disaineri taotlus anda tuttavaid märke uuele keskealiste põlvkonnale.
Ooperimaja väljanägemist on kogu ehitusperioodi vältel agarasti kritiseeritud. Kõigepealt sattusid vastuollu rahastaja ja projekteerija vaated, kui vähe nähtavat metalli tohib olla hoone klaasist korpuses. Hiiglasliku katuseplaadi ja ümara põhiosa suhtelt meenutab hoone mõned aastad varem valminud Luzerni kontserdimaja ning arhitekti süüdistati plagieerimises.
Kes keda?
Mu Taani kolleeg ütles, et Christiania-poolsest küljest näeb kultuurikeskus välja nagu mõni argine tööstushoone. Ka nii võib arvata, kui ei ole näinud tööstushoonet meenutavaid keskusi mõnes teises Euroopa pealinnas.
Kopenhaagen on ilus ja inimsõbralik linn. Transport on ladusalt korraldatud, kesklinnas võib liikuda ilma tunnelitesse laskumata. Hiljuti avatud Kopenhaageni metroo näeb välja nagu Star Treki puhas, ökonoomne ja steriilne maailm, kus klaaskappi saabub pehmel sahinal ilma juhita rong.
Ooperimaja naabrusse on ehitamisel uus draamateater ja paar kilomeetrit eemal valmimas suur ringhäälingumaja. Modernsed hooned on Kopenhaagenis õhulised ja sobituvad barokk- ja klassitsismiajastu majade naabrusse.
Mõned aastad tagasi tegi Marko Raat mängulise dokumentaalfilmi «Esteetilistel põhjustel». Lugu oli sellest, kuis noor kunstiteadlane Andres Kurg püüab emigreeruda Taani Kuningriiki, kuna talle meeldib kaasaegne taani arhitektuur.
Taolist probleemiseadet võib pidada vaimukaks naljaks, aga pärast Tallinna uue city kerkimist tundub küsimus tõsine. Kumb jääb peale, kas arhitektuur vaid kinnisvaraarendus?