Valeri Maksimov kirjutab, et eesti sport kaotab oma isikupära. Me vaatame, mida tehakse mujal ja matkime pugejaliku usinusega. Me ei mõtle oma peaga, vaid püüame jäljendada kuulsamaid.
Sport sõda väljal ja sinus eneses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastakümneid tagasi korraldati rahvusvaheline küsitlus selgitamaks, kes on läbi aegade maailma parimad väejuhid. Otsustati valida viis kõige väljapaistvamat. Milliste kriteeriumide põhjal, seda ma ei mäleta, aga tulemus ei tundunud üldse imelik.
Viieks läbi aegade andekamaks ja edukamaks sõjameheks valiti Makedoonia Aleksander, Hannibal, Caesar, Tshingiz-Khaan ja Napoleon. Viiest kolm on pärit ajast, mida tähistatakse lühendiga e.m.a, viimasena valituks osutunud Bonaparte ühest säravamast võidust Austerlitzi all tema vastu liitunud Euroopa üle möödus äsja kakssada aastat. Seega polnud möödunud sajandist, mil inimesi kõige rohkem langes, esiviisikusse kedagi võtta.
Aasta 2005 on lõppemas. Selgunud on aasta naine, aasta isa, aasta heategija ja mitmed teised tegijad. Varsti, kaks õhtut enne uue aasta pärale jõudmist, kuulutatakse Eestis välja aasta sportlased ehk parimad sõdalased. Ka aasta väejuht (treener) ja aasta väesalk (võistkond).
Sõjas aus mäng ei kehti
Sport on sõja tsiviliseeritum ja rahumeelsem vorm, kuid siingi võideldakse vihaselt ning igal aastal langeb keegi ka päriselt. Inimkond ei saa sõjata eriti ära elatud kui pole sõda, mõeldakse see välja. Mitte kunagi pole rahuperiood Euroopas nii pikk olnud kui praegu, mitte kunagi pole nii palju sporditud kui praegu.
Rahvas nõuab vaatemänge, lahingustseene spordiväljakul ja gladiaatorite võitlust. Vihased vastasseisud reeglistatakse ning müüakse staadionide kaupa välja.
Mida rohkem kehakontakte suurel areenil, seda rohkem koguneb uudishimulikke. Parimaid pärjatakse nii päris- kui ka mängusõjas. Fair play ehk aus mäng on harv juhus, muidu poleks sellest saanud eripreemiaid vääriv nähtus.
Eesti raskeim spordikuulsus on Kaido Höövelson (kaal umbes 165 kg), sõdalasenimega Baruto. Tema võitlusväljal Jaapanis, nagu hiljuti veendusime, ollakse eriti karmid. Piisas tühipaljast pimesoolelõikusest, mis võistelda ei lasknud ja kohe taandati sumohierarhia kõrgliiga lävele jõudnud eestlane tagasi mäe jalamile nende hulka, kes tippsumomehi teenindama peavad. Vaevalt jõudis Baruto külmad eestlased sumost huvituma panna ja kohe selline ebaõnn.
Tundus, et meie jaapanlane kukutati ebaõiglaselt madalale. On ikka päris valus, kui ei saa jätkata sealt, kus kiire tõus katkes, vaid pead tulema uuesti starti. See on peaaegu sama, kui hea autojuht saadetakse uuesti eksamitele seal võib juba kõike juhtuda, läbikukkumiseks pole palju vaja.
Aga saab ka nii vaadata, nagu sealmaal kombeks: kes hoolib lahingus vastasest, et tal külje sees pistab? Ta pistetakse läbi ja kogu lugu. Sõjas vastu ei tulda. Spordis ka järjest vähem. Ei jõudnud lahingusse, pead taanduma.
Austerlitzi lahingus oli võitjaid arvuliselt vähem kui kaotajaid, kuna andekam kindral Korsikalt jäi peale. Ajalugu tunneb tohutul hulgal veriseid põrkumisi, kus viis ja isegi kümme korda väiksem väehulk suurema pihuks ja põrmuks lööb. Narva lahingus, üle kolmesaja aasta tagasi, lõi vaevu täisealine Rootsi kuningas Karl XII Vene armeed arvulises vähemuses olles.
Miks seda spordis ei juhtu? Miks ei saa meie omad viiekesi viie vastu (korvpallis), kuuekesi kuue vastu (võrkpallis) ja üheteistkümnekesi üheteistkümne vastu (jalgpallis)? Miks siin paremast strateegiast ja taktikast abi ei ole? Omasuguseid vahel võidame, vahel kaotame neilegi. Suurturniiridele eriti asja ei ole. Miks ei suuda meie väejuhid ülekaalus olijaid üle trumbata, neid peaga lüüa?
Jõuamegi selleni, mis muret teeb. Eestlastena kaotame sammhaaval oma isikupära. Vaatame, kael õieli ringi, mida tehakse mujal ja matkime pugejaliku usinusega. Me ei mõtle oma peaga, vaid püüame jäljendada suuremaid, tugevamaid, ennekõike kuulsamaid.
Spordis püüame vastast lüüa sellega, mis on temale edu toonud, mõistmata, et mis sobib suurele, ei too võitu väiksele ja et meie trumbid on meie endi kätes.
Meie korvpallurid liduvad konkurentidega platsil võidu joosta, aga kaotavad mõnigi kord igal teisel või kolmandal üritusel palli, sest tehnilised võimed ei korreleeru valitud kiirusega. Mida teha? Võib-olla aitaks hoopis kiirem mõtlemine. Kes õpetaks, kuidas seda treenida? Vajame julgemat, fantaasiarikkamat, leidlikumat juhti. Me vajame Hannibali, kes ei karda südatalvel üle Alpide ronida, et vägevamaid jahmatada.
Isikupäratu kaotab kõik
Võrkpallis näeme kombinatsioone üha vähem. Pead pole enam vaja, moes on kiirus ja jõud. Millele peavad lootma need, kel pikkust ja muskleid napib? Ei ole mõtet luua illusiooni, et suudame lüüa veel kõrgemalt ja kõvemini kui venelased, serblased ja itaallased. Järelikult peab meil olema varuks midagi muud otsustavus riskida, üllatavam plaan, parem tehnika, paindlikum mõtlemine. Oled sa juba sündinud, Eesti Bonaparte?
Eesti jalgpallikoondis meenutab orkestrit, kus iga pillimees valdab oma instrumenti mitte veel keskmisel rahvusvahelisel tasemel, aga kokkukõla meenutab natuke juba muusikat.
Tehnilised puudujäägid korvatakse vastupidavuse, vea piiril kaitsemängu ja mängijate võimetest lähtuva taktikaga. Jalgpallikoondise suhtelisel edul, tõesti vaid suhtelisel, pole eriti palju ühist Eesti jalgpalli korraldusliku tasemega. Mõned väärtuslikud võidud ja viigid on ennekõike peatreenerite valikute ja mõtlemisvõime tulemus, mitte paljukiidetud süsteemi tulemus.
Jääb mulje, et praegune aeg dikteerib kannatamatult: mõtle vähem, tegutse rohkem teised on kõik juba välja mõelnud, lihtsalt võta üle.
Sellega ei tohiks leppida. Mõtlejate aeg pole veel läbi, vastupidi, nende aeg läheneb taas. Tuleb võita veel mõni lahing ja sõda sinus eneses. Kes söandaks väita, et kõik oluline on avastatud? Maailmakuulsad füüsikud lootsid seda juba sajand tagasi. Siis tuli Einstein ja lollitas targad ära.