Ka Eestis ei pea saama kõike osta

Kadi Viik kirjutab, et prostitutsioonil pole seksiga suurt mingit tegemist. See on võimumäng, kus üks, kellel on raha, paneb teise, kellel on seda vaja, tegema mida tahes. Prostitutsiooni sõnum on, et raha eest saab kõike, ka inimest alandada.

Soome muudab seksuaalteenuse ostmise karistatavaks. Seega läheb Soome sama teed, mis Rootsi, kus selline seadus kehtib juba 1999. aastast. Seadus on selge sõnumiga – prostitutsiooniäris tuleb karistada neid, kes teisi inimesi ära kasutavad (seksiostjaid ja kupeldajaid), ning kaitsta nõrgemat poolt (prostituute).

Vaevalt et muidu nii vabameelseid põhjamaalasi on tabanud moraalipaanika. Prostitutsioon ei ole moraaliküsimus ses mõttes, et seks on kuidagi halb ja tuleks ära keelata. Ent prostitutsiooniäril on vähe pistmist seksiga.

Põhimõtteliselt on tegemist võimumänguga, kus üks pool, kellel on raha, paneb teise poole, kellel raha on vaja, tegema seda, mis talle parasjagu pähe tuleb. Raha eest saab kõike, ka inimesi alandada, on prostitutsiooniäri sõnum. See lõhub arusaamu inimväärikusest ja -õigustest. Enamasti lõpeb see «tehing» prostituudi jaoks vähemalt pikas perspektiivis väga traagiliselt.

Vägivaldne argipäev

Vägivald on prostituutide argipäev. Eri riikides tehtud uuringud näitavad, et kuni 85 protsenti prostituutidest on langenud klientide füüsilise vägivalla ohvriks, 68 protsenti on vägistatud ja kolmandik on kogenud suguelundite tahtlikku vigastamist.

Siia juurde käivad veel ähvardused, alandamine, soovimatud rasedused ja suguhaigused. Uurimused näitavad, et prostituudid kannatavad samasuguste psüühiliste traumade all nagu sõjaveteranid, piinamise või vägistamise ohvrid – ärevus, depressioon, enesetapud.

Raha ei kompenseeri seda valu. See, et prostituutidele selle läbielamise eest makstakse, ei õigusta mitte midagi.

Prostituut on justkui sõimusõna. Kõigil on mingi seisukoht nende naiste iseloomu kohta, olgu see siis seotud püksikummi lõtvuse või ahnusega. Prostituutidel on ühiseid jooni, aga need on seotud isikliku kogemuse ning sotsiaalse staatusega, mitte iseloomuga.

Ühe USA uuringu kohaselt on 57 protsenti prostituutidest lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud ja teise, Kanada uuringu kohaselt on 82 protsenti prostituutidest langenud seksuaalse vägivalla ohvriks enne prostitutsiooniärisse sisenemist. Vaesus, kodutus, sõltuvusprobleemid ja tõrjutus on teemad, mis korduvad pea iga prostituudi eluloos.

Mitme uuringu kohaselt on tütarlaste keskmine vanus prostitutsiooniärisse sisenedes 13-14 aastat. Me räägime lastest, kes peaksid koolis käima ja õhtuti mõnusalt vaba aega veetma, mitte kuskil räpasel diivanil vanemaid mehi teenindama.

Põhjamaade lähenemine on prostitutsiooniküsimuses tähelepanu prostituutidelt ostjatele nihutanud. Probleemiks on tarbija, mitte müüja. Kerkinud on küsimus, miks võtab keegi endale õiguse osta teise inimese keha ja kas raha annab kõigeks õiguse.

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi uuringu kohaselt on Eestis umbes 12 protsenti meestest vähemalt korra prostituudi teenust ostnud, regulaarseid kliente on umbes kaks protsenti.

Teistes riikides tehtud uuringud näitavad, et seksiostjaid on igas vanuses ja ühiskonnaklassis. Paljud elavad paarisuhetes ja neil on lapsed. Tüüpilisel ostjal on raha, haridust ja võimu, tema elu on stabiilne. Ta on vastand prostituudile, keda ta ostab.

Seksi ost ja müük ei ole kahe võrdse täiskasvanud isiku omavaheline kokkulepe. See on tehing kahe ebavõrdse isiku vahel, kellest üks on veel pahatihti alaealine, mida kasumi eesmärgil enamasti vahendab keegi kolmas.

Prostitutsiooniteemas vaba valikut rõhutada on küüniline. Valikud saavad vabad olla siis, kui prostituudil on tõsiseltvõetavaid alternatiive ka rahalises mõttes.

Rahvusvaheliste hinnangute kohaselt toob naiste ja lastega kaubitsemine organiseeritud kuritegevusele sama palju raha sisse kui relva- ja narkokaubandus.

Seksiäri legaliseerimiseks tuuakse põhjenduseks, et ega see ära ei kao nagunii. Sellisel juhul võiks ju seadustada ka narko- ja relvaäri, sest «ära need nagunii ei kao». Üks asi on selge – legaliseerimisega võidaks ainult organiseeritud kuritegevus.

Eesti põhimõtteline valik

Seitse aastat pärast seaduse jõustumist on Rootsis vähenenud tänavaprostitutsioon, prostituute ostvate meeste arv, prostituutide värbamine ja naistega kaubitsemine. Püsikliendid küll leiavad prostituudid endiselt üles, aga seda teeb ka politsei.

Rootsi seadusesse on suhtutud üleolevalt, et Rootsi lihtsalt ekspordib oma probleemi välismaale. Kui Rootsis saad karistada, võid ju Tallinnasse sõita (kui raha vähe) või Taisse (kui raha rohkem).

Kui meie lähimad naaberriigid seksiostu karistatavaks teevad, seisame põhimõttelise valiku ees – kas muutuda seksiturismimaaks või võtta selge seisukoht, et on asju ja väärtuseid, mis ei ole müügiks. On täiesti võimalik pooldada turumajandust ja kapitalismi, aktsepteerimata elundi- ja inimkaubandust.

Oleme osa regioonist, kus poliitiline kultuur on inimkeskne ning inimeste õiguseid austav ja kaitsev. Soome seadust peaks vaatama mitte kui ohtu, vaid võimalust ka Eestis liikuda inimkeskse poliitilise kultuuri suunas.