Inimestel, isegi tervetel rahvus- ja usugruppidel on erinev arusaam pühadusest ja erinev on ka praktika pühaduse säilitamisel ja kaitsmisel. Viimastel aastatel on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) lisaks jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel osalejatele avanud oma uksed teelistele ning paljude kontsertide ja festivalide külastajatele.
Kuidas olla avatud ja samas säilitada pühakoja pühadus – seda piiri täpselt seada on võimatu. Selle seavad oma südames kiriku töötegijad, liikmed, külastajad ja kõrvalseisjad. Paraku ei satu need piirid erinevatel inimestel alati kohakuti.
Nädala eest Püha Vaimu kirikus aset leidnud sündmusest antud ülevaadetele tuginedes võin täna kahetsusega tõdeda, et piirid ületati. Koguduse tavapärase elurütmi taastamiseks on kirikuruumi pühaduse ja inimeste meeleparanduse eest palvetatud ning kirikus jätkatakse Jumala sõna kuulutamise ning sakramentide jagamisega. Tagatud on ka kiriku kunstiväärtuste turvalisus.
Mul on kahju, et Püha Vaimu kirikus toimus sinna sobimatu üritus. See pani avalikkuse kahtlema kiriku ja tema töötegijate usaldusväärsuses ja võimekuses hoida neid vaimseid ja materiaalseid väärtusi, mis meie kätte on usaldatud.
Alati jääb võimalus, et usaldust kuritarvitatakse, kuid vastutust kannavad need, kellele see pandud on.
Püha Vaimu kirikus juhtunu eest kannab vastutust oma töötegijate kaudu kogu kirik, sest peame teadma, millised on kirjutatud ja kirjutamata reeglid. Neid peame ise järgima ja samas jälgima, et ka teised saaksid neist kinni pidada.
Kuidas hoiduda tulevikus selliste asjade toimumise eest? Kardan, et üldiste väärtushinnangute devalveerimise hoos suudab kirik hoida seniseid püsiväärtusi vaid teatud piirangute kehtestamise hinnaga.
See võib paraku mõjutada ka juba nii harjumuspäraste kontserdisarjade, festivalide korraldamist või teiste sündmuste tähistamist kirikutes. Oletan, et sellega kaasneb üleüldine nurin kiriku suletuse ja ühiskonnast võõrdumise pärast.