Kui jumal oli laps...

Philippe Jourdan
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pilt: Ilmar Kurvits

Mäletan oma ülikooliaastatest Pariisis Ladina kvartalis, et kevadised soojad ilmad aktiveerisid tudengite afektiivset ja poliitilist tegevust ning siis sai lugeda igasuguseid majaseintele maalitud sõnumeid. Sageli olid seal niisugused sõnad nagu «ni Dieu ni maitre» (ei Jumalat ega Isandat), mida anarhistlikud rühmad visalt ja väsimatult seinale kirjutasid.

Ma mõtlesin, eriti jõuluajal: vaene Jumal! Kui ta peaks praegu tulema, parem oleks, kui ta väldiks Ladina kvartalit. Mõistagi oleks Jumalal lubatud minna sinna, kuhu anarhistid tavaliselt ei jõua, see tähendab maale või tööstuslinnaosadesse. Sellises võtmes tundub Petlemma valik päris loogiline.

Jumal eeslinnas, Jumal külades! Vähemalt sealt ta leiab need karjased, kes võtaksid teda vastu, kel ei ole midagi Jumala vastu. Aga palun ärge laske teda intellektuaalide linna! Intellektuaali arvates vajavad ainult harimatud inimesed päästmist. Sageli on intellektuaal ise enda religioon. Intellektuaal päästab end ise, ta ei vaja kedagi muud. Kas päästmine ei ole nõrkuse märk?

Muidugi on see piinlik lugu, et kolm tarka otsis Teda ja ei pidanud Tema otsimist mõttetuks ega maitsetuks. Kas nad olid tõesti targad? Kuidas on võimalik, et mõned haritud inimesed eelistasid Petlemma Jeruusalemmale? Kõrgharidusega mehed... Lääne inimene ei taha lasta end nii kergelt meelitada. Või kas see ei tähenda, et jumal-inimese sünd Petlemmas paneb küsimärgi alla iga soovi anda täielikult aru inimese elust ja surmast. Petlemma sündmus näitab, et tõde on reaalsus, liha, ja seejärel on võimalikud ka filosoofia ja kultuur.

Kas inimene lahustub?

Ma lugesin kunagi inglise kirjaniku Jonathan Swifti sõnu: «Elu on komöödia neile, kes mõtlevad, tragöödia neile, kes tunnevad.» Igaüks meist, oma veendumustest ja tõekspidamistest sõltumata, otsib ja püüab luua endale elu filosoofiat. Isegi kui see filosoofia seisneb selles, et mul pole filosoofiat. Väga metafüüsiline hoiak on metafüüsika eitamine! Aga elu filosoofia põrkub sageli eluga. Ühe hetkega muutub see, mis oli olnud komöödia – kui inimene on pealtvaataja – tragöödiaks, kui see puudutab tema elu. Ja vastupidi, oluline muutub suhteliseks, kui aeg on möödunud ja pisut distantsi on võetud. Selles perspektiivis näitavad Swifti sõnad tema enda loodud põhimõtete suhtelisust. Ja üldiselt inimese mõistuse ja loovuse viljade piiranguid.

Isegi öelda «kõik on suhteline» on väga suhteline.

Igaüks tahaks vastust igavesele küsimusele: «Kas elu on komöödia või tragöödia?» Inimesena ootaksin, et Tõde, kui ta tuleb, võtaks omale õpetuse või põhimõtete vormi, soovitavalt keerulise või salapärase vormi. Ma ootaksin, et elu olulised lahendused oleksid väljendatud pikkade sõnade või lausete abil. Ma arvaksin, et ratsionaalne mõistus ja tahtejõud asuksid eluruumi keskel, teaks kõike ja kontrolliks kõike. Seevastu pean leppima sellega, et Petlemmas sünnib väike laps vaeses perekonnas.

Jeesuse sünd on suurim väljakutse inimese mõistusele ja kultuurile. Mõistus toitub mõtetest. Nende keskel suudab ta mugavalt elada. Idee on alati ahvatlev. Ta on kergelt manipuleeritav. Ta on abstraktne, passiivne. Ta lihtsustab ja jätab alati rahustava mulje, et mõistus, inimese mõistus, kontrollib ja oskab seletada. Ja isegi kui idee jääb seletamatuks, ei tule ta armu paluma. Kui Jumal oleks idee, oleks tal samad omadused: abstraktne, passiivne, manipuleeritav. See on meie probleem, et me näeme Jumalat liiga palju kui objekti ja liiga vähe kui subjekti. Aga Petlemmas on ta subjekt.

Prantsuse filosoof René Descartes otsis iga hinna eest «claires et distinctes» (selgeid ja eristatavaid) ideid, millest alustada oma intellektuaalset eepost. Temast on sündinud kaasaegsed ratsionalismid. Kui palju inimkond on kannatanud viimastel sajanditel ideede ideaaliks muutumise pärast. Isegi kõige tähtsamad väärtused muutuvad süsteemiks saades ebainimlikuks. «Liberté, que de crimes commis en ton nom» (vabadus, kui palju mõrvati sinu nimel) ütles Prantsuse revolutsionäär Danton mõni minut enne hukkamist. Hiljem muudavad natsid rahvuse iidoliks, kommunistid teevad sama sotsiaalse klassiga. Ja kui ratsionalismid on Descartes’i lapsed, on relativismid tema lapselapsed.

Aga Petlemmas sünnib mitte idee, vaid laps. Selline Jumala käitumine meiega jääb mõistatuseks paljudele ja skandaaliks teistele. Ta on väljakutse mõistusele, mis ideede maailmas ei saa enam puhata, ennast imetleda ja jumaldada. Ta annab prioriteedi mitte ideele, vaid elule. Ta ei pane esikohale mitte abstraktse ideaali, vaid loodud inimese. Tõesti kehastab laps täiskasvanutest paremini radikaalset sõltuvust Loojast, mis on kirjas inimese loomuses. Petlemmas inimene ei loobu mõistusest, vaid ülendab selle, sundides teda lahkuma ideede maailmast ja ühinema reaalsusega.

Teatud määral leiab igasugune personalism alguse Petlemmas. Aga Petlemmas ei sünni individualism. Mitte täiskasvanud inimene ei sünni – see inimene, keda peetakse iseseisvaks, enda ja maailma isandaks –, Petlemmas sünnib laps. Individualism on jälle mõistuse mäng, sõltumatuse idee iidoliks muutumine. Igasugune seadus või reegel või käsk saab olla ainult peale surutud, muutlik, ajutine, ebaloomulik. See on uus Jumal: individuaalne isik. Aga see isik ei ole mina. Ta ei ole keegi, vaid ainult abstraktsioon, mida nimetatakse isikuks.

Johannes Paulus II ütles kord, et inimene Jumalata lahustub. See on individualismi tragöödia ja iseloom: inimese lahustumine just sel hetkel, kui inimene arvab, et ta on keegi. Kas inimene on lahustuv? On. Ja individualism on tema lahusti.

Laps on inimese olevik

Laps on sündinud ja laps sõltub, ta on isegi sõltuvuse kehastumine. Aga see sõltuvus ei ole haigus. Ta on armastus. Ta on radikaalne. Ta väljendab kõige paremini inimese loomust ja lootust. See sõltuvus on vaba, mitte peale surutud. Ta on lihtsalt avamine elule ja armastusele. Ilma selleta oleks inimene üksi oma vandlitornis. Kas ma sõltun oma südamest, kust tuleb mu elu, ja Piibli mõistes ka mõtted ja soovid? Jah! Muidugi ma ei taju seda allutamisena. See on sama sõnum, mida Petlemma laps oma kaitsetusega meile annab.

Vahel süüdistatakse igasugust moraalset õpetust, et ta on jäik, sest ta on nõudlik. Kui sageli olen ma kuulnud, et katoliku kirikut peetakse rangeks, isegi kõige rangemaks. Nagu moraalne õpetus oleks midagi muud kui ravim, mida ostetakse turult selle järgi, kui meeldiv maitse sel on. Aga isegi ravimist oodatakse, et tal oleks raviv mõju, mitte ainult hea maitse. Moraalsed ja eetilised küsimused on tõesti meie ühiskonnas päevakorras: poliitiline eetilisus muidugi, aga ka individuaalset elu puudutavad küsimused: elu, eutanaasia, abort, samasooliste abielu jne... Ja küsimus on alati sama: miks ma ei peaks tegema seda, mida ma tahan teha?

Pariisi tudengid kirjutasid kunagi: il est interdit d’interdire (keelatud on keelata). Keelamine kui ainus surmapatt... Küsimus ei ole ainult selles, kus piirid asuvad, vaid pigem, miks üldse piirid on. Lõplikku vastust on raske leida. Või ainult siis, kui me vaatame Petlemma last. Laps on sõltuv. Tänu sõltuvusele on ta avatud armastusele ja avastab armastust. See sõltuvus, mida me nimetame moraaliks, on meie aken elule ja armastusele. Ilma selleta inimene sureb välja ja tema ühiskond ka, või ta jääb kinni oma fantaasia ideede külmas maailmas.

Sõltuvustunne loob solidaarsust, tõelist solidaarsust, mis ei ole ülbe ja pisut ärritunud suhtumine ligimese vajadustesse, vaid tõeline kaasatundmine. Selle sõltuvuseta jäävad moraali või solidaarsuse mõisted inimesele mõistatuseks. Seetõttu on jõulusündmused nagu peegel: me avastame ennast. Ilma peeglita võime ainult spekuleerida ja miski ei kinnita, et see pilt, mille maalime endast, vastab reaalsusele. Olgu Jeesuse sünd Petlemmas meie taasleidmise peegel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles