Michel Houellebecq on kirjanduses sama mis Lars von Trier filmis. Mõlema teosed on poliitiliselt ja psühholoogiliselt ebakorrektsed ning seejuures uskumatult veenvad. Houellebecqi on tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde ning tema raamatud on ühed vähestest kirjandushittidest, mis pole lihtsakoelised muinasjutud (à la Coelho, Rowling, Tolkien) või krimkad (à la Grisham).
«Saare võimalikkus» on tegelikult klassikaline hoiatusromaan tulevikustseenides avaneb meile õõvastav pilt neoinimestest (peategelase Danieli kloon-järglased Daniel24 ja Daniel25), kes ei tunne ei pisaraid ega naeru ning kulgevad omalaadsete hermofrodiitidena katastroofidest laastatud New Yorgi ja Madridi varemete vahel. Kuid enamiku ajast veedavad nad mõistagi arvuti taga.
Külm pilk tagasi
Külma distantsiga analüüsivad Daniel24 ja Daniel25 oma eellaste emotsionaalseid kannatusi, ning sarnaselt nendega pole ka lugejal inimkonna saatusest kahju pärast eetiliste väärtuste ja terve mõistuse kadumist pole neoinimeste tühermaa mitte õnnetus, vaid loomulik tulem.
Daniel on 47-aastane koomik ja näitleja, kel õnnestub mõneteist aastaga ajada kokku miljonitesse eurodesse küündiv varandus, sest ta kasutab ära tänapäeva lääne ühiskonna absurdset küünilisuse ja vägivalla kultust.
Mida edasi, seda enam ta aga oma ametit vihkama hakkab, kuni lõpuks tõdeb: mis siin ikka naerda, kui fundamentaalselt on elu kõike muud kui koomiline see on hoopis instinktide orjaks olemine ja mida vanemaks sa saad, seda keerulisem on end seksuaalselt rahuldada.
Daniel leiab, et tänapäeva ühiskond on purustanud kõik tabud inimene võib olla nii homo, swinger, zoo, sadomaso, trans kes iganes, aga mitte vana: «Noorus, ilu, jõud füüsiliseks armastuseks ette nähtud kriteeriumid on täpselt samad, mis natsismil.»
Lääne ühiskonna kriitika
Just Danieli vältimatust vananemisest ja surmahirmust hakkavad kooruma teda lõpuks hukutavad probleemid. «Tekitada talumatult kõikvõimalikke ihasid, samal ajal kui nende täitmine on üha võimatum just sellel baseerus lääne ühiskond.
Ma teadsin seda, teadsin seda läbi ja lõhki, olin seda kasutanud nii mõneski oma sketis, kuid see ei takistanud mind ennast sellesama skeemi lõksu langemisest... (...) Kujutasin ette alandust, mida ma peaks taluma, kui peaksin võrgutama teismelise tüdruku (...), hoolimatust, millega ta jätab mind maha omavanuse poisi kasuks.»
Inimese loomalikkust ja instinktide ülemvõimu on Houellebecq analüüsinud ka oma seni tuntuimas romaanis «Elementaarosakesed».
Kui Danieli esimene armastatu Isabelle kiidab mehe vaimukust, on Daniel pettunud, sest ta hindab endas ainult täit allumist naudingutele ning põlastab enda intelligentsi.
Ühel heal päeval Isabelle enam Danieli ei eruta, seksuaalne klapp puruneb Daniel on õnnetu, sest ta teab, et leida kedagi, kes sobiks nii vaimselt kui ka füüsiliselt, on ülikeeruline prostituute ta kasutada ei taha, sest usub ikka veel mõlemapoolsesse armastusse.
Daniel igatseb armastust kui eskapistlikku seisundit varjupaika, milles puudub iroonia ja vastikus, on ainult kaas- ja koostunne.
Kuid instinktid domineerivad: Daniel armub 22-aastasesse Estherisse, kes alguses mehe tunnetele vastab kuid lõpuks leiab tüdruk endale noorema kavaleri. Daniel mõistab, et nii pidigi minema...
Ta põlgab ennast seda enam, et tunnistab, et tema kiindumus Estherisse oli tegelikult ainult füüsiline, nii et mis harmoonilisest armastusest me siin räägime instinktid, ainult instinktid!
Estheri sünnipäevapeol, kus noored ennast täis kaanivad ja teknorütmis valimatult üksteisega vahekorda astuvad, tõdeb Daniel, et noorem põlvkond ongi võimeline ainult tarbima ja seksima neil puuduvad peenemad tundenüansid, nad ei olegi võimelised millekski selliseks kui armastus: «Jalutasin nende vahel ringi nagu eelajalooline monstrum koos oma rumala romantilisuse, seoste, ahelatega.»
Diskursiivne nihe
Kogu raamatu jooksul toob Daniel näiteid sellest, kuidas noorem põlvkond vanemaid terroriseerib ta kiidab isegi heaks ususekti Elohim «lastevastase kampaania».
Nimelt laseb Elohim telesse reklaami, kus laps oma vanematelt maiustust nõuab ja kui vanemad ei soostu seda ostma, hakkab jõmpsikas hüsteeriliselt laamendama ning ekraanile jookseb kiri: «Öelge lihtsalt ei. Kasutage kondoomi!»
Euroopa 2003. aasta kuumalaine, kus paarkümmend tuhat vanurit hukkus selle tõttu, et nad ei saanud piisavalt hoolt või arstiabi, sümboliseerib Danielile Euroopa nihkumist tõeliselt modernsesse (ehk hüperegoistlikusse) ajastusse, sest traditsioonilises ühiskonnas ei kohelda vanemaid ja nõrgemaid üleliigsetena.
Tarbimisühiskonnas, kus plakatitel säravad bikiinides beibed, on aga vanurid täiesti «out».
Elohimist on saanud Danieli kaasaja kõige tähtsam religioon, kuna see lubab inimestele hedonismi ja surematust. Kui kasutu vana keha, mida noored enam puudutada ei taha, üle viskab ja ka vaimseid pettumusi on kogunenud liiga palju siis tuleb lihtsalt teha enesetapp, ja su kloon astub värske 18-aastasena ellu.
Oma järkjärgulises kalgistumises läheb Daniel isegi nii kaugele, et sattudes pealt nägema noore ilusa tüdruku tapmist, nõustub ta mõrvariga, et ohver on ju vaid «nägus rakkude kogum, millel on sile pealispind tal puudub individuaalsus ja tema kadumine ei muuda mitte midagi». Ja nagu Daniel24 ja Daniel25 raporteerivad, võitis Elohim enda külge enamiku inimestest, kuna lubas materiaalse elu jätkumist, seejuures ilma mingeid moraalseid nõudmisi esitamata.
Mitte ainult ilukirjandus
Ei aidanud ka algne suur islamimaade vastupanu tänu interneti leviku laienemisele tuli ilmsiks, et enamik inimestest oli range islami rüpes vaid teadmatuse ja kohalike piirangute tõttu.
Daniel ei taha lapsi saada eelkõige seepärast, et nad tuletaks talle meelde tema enda vanadust. Samas äkki just siin on instinktide tähtsusest jutlustav Daniel fataalselt mööda pannud?
Suguinstinkt on ju seotud paljunemisinstinktiga ning inimese elu ei saa olla täisväärtuslik, kui tal puuduvad järglased. Danielile aga tähendavad lapsed vaid vanemate ajal ja rahakotil ratsutavaid parasiite.
See, et ühiskond vanureid ei austa, heidutab Danieli seetõttu, et ka tema on liikumas eakamasse klassi ja tunneb, et on sõna otseses mõttes mängust väljas.
Daniel igatseb tingimusteta, lineaarset armastust ja tema arust saavad seda pakkuda vaid koduloomad, eelkõige koer. Loeb ka modernne laiskusmoment: koera on lihtsam pidada kui last...
Jah, Houellebecq on lääne labastumist näidanud võimendatud kujul, kuid loodetavasti ei suhtuta tema romaani kui pelka ilukirjandusse peegeldab see ju valukohti samamoodi kui omal ajal näiteks Orwelli «1984». Ja nagu Trieri filmideski, ei pea me ju kõigega nõustuma tähtis on hoopis küsimused ära tunda ja sisse lasta.
Houellebecqi häirib inimlikkuse kadumine ja selle asendumine masinliku naudingutejahiga.
Enesepõlguse ja seksistseenide vahelt kumab läbi autori tegelik hellus ja kaastunne inimkonna vastu. Sest kes Houellebecq tegelikult on? Habras olend, kes vajab armastust ja kardab surma nagu me kõik...
Uus raamat
Michel Houellebecq
«Saare võimalikkus» («La possibilité dune île»)
Fayard, 2005