Pauli oodates: Vabaõhunäitemäng ilma igasuguse vaheajata

Margus Kasterpalu ja Ivar Põllu. Foto: Lauri Kulpsoo

(Talvine õhtu. Bussipeatuses istuvad kaks meest, vaatavad punasel reklaamplakatil istuvat kolmandat.)

Ivar: Lähme minema.

Margus: Ei saa.

Ivar: Miks?

Margus: Me peame ootama.

Ivar: Keda?

Margus: Või mida?

Ivar: Keda siis või mida?

Margus: Ma ütleksin, et... Pauli.

Ivar: Pauli? Kes ta meile on?

Margus: Justkui sa ise ei teaks!

Ivar: Õige küll...

(Vaatavad kolmandat meest plakatil. Või on see naine? Inimene küll. Näivad temaga vestlevat. Või vähemalt temast.)

Margus: Paul? Kes ta on? Kindel on see, et eile teda siin veel ei olnud. Oli soodusmüügi reklaam. Nagu ikka. Aga täna ta on. Ja mitte ainult siin.

Ivar: Tänaval sellise väljanägemisega inimest ma kohanud pole. «Sada aastat on alles algus» kõlab ka üsna ähvardavalt...

Margus: No päris sellist... muidugi mitte. Tõenäoliselt on mõeldud, et ta on pigem midagi abstraktsemat, mingi üldistus või. Samas, käed-jalad on tal otsas, võtab nendega veidraid teatraalseid poose; juuksed on sellised, et punu või pesa. Silmad on ka, suu võib juurde mõelda. Nii et siiski inimene. Mees näiteks. Näiteks Paul. Miks mitte?

Mu meelest on ta selline tegelane, kelles on peidus absoluutselt kõik võimalused, aga hetkel ei ole neist ükski esil. Ta võib veenvalt kanda mis tahes kostüüme, võib-olla isegi kehasid; ta võib kõhkluseta asetuda mis tahes aega, miljöösse, stiili, keskkonda; ta on võimeline ja valmis ümber kehastuma ükskõik kelleks või milleks. Ühesõnaga: Paul on näitleja. Ja ta on elus.

Ivar: Tead, on üks siuke mäng, et kui see või teine inimene oleks näiteks maja või auto või puuvili, siis mis maja või auto või puuvili ta oleks? Kui Paul oleks puuvili, siis mis ta oleks?

Margus: Kindlasti sibul. Ikka et seest on siiruviiruline ja pealt ilmtingimata kullakarvaline. Nagu mingi osa teatrist: kui ära koorida ja sügavale sisse vaadata, siis ajab nutma.

Ivar: Mida sügavamale, seda rohkem ajab. Tal on samamoodi need kasvud ka püsti.

Margus: Jah, näe, tõepoolest...

Ivar: Minu jaoks on kogu selle... Pauli asi ikka väga seletamatu. Nagu teater isegi. Seda saab kujutada, seda saab kirjeldada, aga samas midagi paika panna on peaaegu võimatu – või meelevaldne. See on sõnastamatu idee. Ei püüa kinni. See joonistus on enam-vähem samasugune. Selles mõttes ma saan aru, et teatriaasta sümboliks on just selline kehatu, näotu, vormitu olend. Aga miks just näitleja?

Margus: Näitleja lihtsalt on teatris kõige tähtsam. Tavakeeles märgib sõna «teater» küll eelkõige seda maja, kus sees teatrit tehakse, ja mitte teatrikunsti, aga vahet pole – näitleja on tegelikult muude asjade mõõt nii siin kui seal.

Kui inimene tuleb teatrisse ja istub oma kohale saalis, siis lavale vaadates ootab ta eelkõige teist inimest – näitlejat. Ja kohtumist temaga. Ühesõnaga, näitleja näitab, vaataja vaatab ja kui hästi läheb, saab sellest kõigil parem.

Seetõttu, kui üldse keegi teatriaasta märgiks kõlbab, siis just ja ainult näitleja. Mitte üks ega teine ega kolmas neist paljudest, vaid nagu sinagi ütlesid, näitleja kui idee. Ehk siis tegelikult NÄITLEJA – kõik tähed suured. Ja näeb kogemata välja nagu sibul.

Ivar: Siin on üks vastuolu veel. Kui see 100 aastat, mis on alles algus, nagu ähvardatakse, lahti rääkida, siis tähendab see muidugi, et mitte eesti teater pole 100-aastane, vaid eesti teater on olnud 100 aastat kutseline. Ja selle kutseliseks muutumisega ei tulnud kohe uued inimesed, vaid samad inimesed ühel hetkel lõid institutsiooni. See on niisiis institutsiooni juubel. Kutselise näitleja juubel.

Margus: Paul on kindlasti kutseline näitleja. Kui talle otsa vaadata, siis on selge, et ta põhiliselt tegelebki näitlemisega, mitte et ta põhiliselt tegeleb millegi muuga ja lihtsalt asjaarmastamise pärast vahel ka näitleb. Vaata ise, kindlasti on ta see tüüp, kes oma instrumenti, oma keha vormis hoiab ja...

Ivar: Ja tal ei ole taganemisteed kah – tema keha ja see, mida ta endaga teeb, see ongi kõik, on see siis suur või käpardlik. Tal ei ole asjaarmastaja taganemisteed oma kontorilaua taha või labida juurde.

Margus: Jah, midagi sellist.

Ivar: See on seesama absoluutsus, et iga roll on kõige tähtsam, et iga lavastus on viimane. Mitte see teine kutselisuse pool, et olen institutsioonis ja see on mu töö selle kõige kohutavamas tähenduses.

Margus: Jah, kutselisus mitte kui elukutse ehk ameti omamine, vaid kui kutsumusele kuuletumine, kutsutud olek. Kutseline näitleja kui keegi, kes on kutsutud ja seatud olema näitleja. Ja on seda nii enesestmõistetavalt ja enesekindlalt, et kellelgi ei tule pähegi küsida, kes teda kutsus.

Ivar: Oled sa kindel, et kõik need suurepärased omadused on sellest tüübist, kes siin istub, käsi põlvele toetatud, juuksed peas püsti ja sukad jalas, tõesti väljaloetavad? Et need on talle nii-öelda näkku kirjutatud?

Margus: Ei ole. Aga teatris juhtub igal õhtul uus ime, nagu räägitakse. Eks see pikapeale hakkab mõjuma. Kui sada aastat on alles algus, siis ei või iial teada.

(Istuvad vaikides. Lund hakkab sadama. Üks meestest võtab kotist mütsi ja paneb pähe.)

Ivar: Olgu, on Paul ja Eesti teatri aasta, aga mida see siis tegelikult tähendab? Et muidu ei ole teater tähtis, aga nüüd järsku on?

Margus: Inimesed on enne ka selle peale tulnud, et kui sõbral on juubel, siis on sobilik sellest välja teha. Kui inimene saab 100-aastaseks, siis on see suisa kangelastegu ja vähemalt kõik sugulased ajavad end ikka kohale. Eriti kui midagi pärida on. Teatri puhul ei ole 100 aastat mingi eriline vanus, nii et võib-olla see juubeli tähistamise jutt siin ei päde.

Vanakreeka teater on vana, paar tuhat aastat. 100-aastasel poisikesel või noorikul ei ole selles võrdluses üldse veel mõtet midagi tähistada. Samas, kui kogu meie kultuurikiht ongi enam-vähem ainult saja aasta paksune, siis väikese peo võiks ikka teha – lähemad sõbrad, paar veini...

Ivar: Alles paar päeva on aastavahetusest möödas, sellepärast pole peo teema ehk kõige ahvatlevam – juubel kui paratamatus on ehk toimivam võrdlus. Sõbra juubel kui kokkusaamine või vanaisa juubel kui suguvõsa kokkutulek. Inimesed tulevad kokku ja räägivad, kuidas asjad paistavad või ehk isegi päriselt on. Teatripärimuse ühtlustamine.

Margus: Juubelid erinevad näiteks matustest selle poolest, et viimastel räägitakse kesksest tegelasest reeglina ainult head. On selline komme. Juubelil räägitakse igasugust. Muu hulgas vaadatakse ka tulevikku.

Kui me oleme kokku leppinud, et 100-aastane eesti teater pole mingi rauk, vaid elujõust pakatav nooruk(noorik), kellele napsi juba müüakse, aga päris täismehe mõõdust (ehk mõistusest) veel pisut puudu jääb, siis on ka selge, et teatriaasta ei saa olla mitte ainult tagasivaatamise asi, mida 100-aastaste puhul muidu karta võib.

Vastupidi, tuleb vaadata ette, et tast lõpuks ikka asi saaks, kellest sõpradel uhkust ja lähedastel rõõmu. Tema mõningad laiskuseperioodid ja pätiksminemised tuleb kõik ausalt üles tunnistada, vaekausile panna, koos temaga järele mõelda ja vajadusel ehk isegi mõni kõvem sõna lausuda, kui muidu aru ei saa...

Ivar: Kui eesti teater ehk siis Paul on, ütleme, 20-30 vahel nooru, siis on tal endalgi juba tekkinud küsimusi, et miks ma mõnedest asjadest nii või teisiti aru saan, miks mõned asjad hirmu peale ajavad, mõned asjad aga jälle väga meeldivad. Siis saab seal sünnipäeval juba rääkida, et vaata, lapsepõlves juhtus sul selline asi, tol ajal olid siukesed kombed, siis sai sind niimoodi kasvatatud.

See 100-aastase ajaloo rääkimine ei ole niisiis kronoloogiline terror, vaid selline kasvatuslik jutuajamine, võib-olla veidike psühhoanalüütilinegi.

Kõike nii täpselt ei tahetagi ju mäletada, aga meeldetuletamine aitab võib-olla millestki üle olla või üle saada. Ja siis küsitakse ka, et oled juba küll suur, kelleks sa siis ise tegelikult saada tahad või kes sa siis nüüd oled või mis sinust saab. Ise tead, mis sust saab, aga ütle nüüd välja. Sõnasta ära.

Margus: Meenub selline laulusalm: «Ta sündis keisrilõikega, kuid kerjuseks jäi siiski...»

Ivar: Hea, et see eesti teatrist ei räägi.

Margus: Jah! Põhimõtteliselt seisab tüüp teelahkmel. Tuglas küsis juba 1905. aastal, et «kas nüüd või ei iialgi enam». Põhimõtteliselt kehtib see küsimus alati ja iga kord uuesti. Ka praegu, 2006. aasta jaanuaris eesti teatri peale vaadates tundub, et selline hetk on käes, kus ühed ei saa, teised ei taha, kolmandad ei oska ja ülejäänud ei viitsi enam. Nii et kuhu edasi?

Ivar: Noh, seda ei saa ju noorukile ette kirjutada, eks ta ise teab. Sugulased, sõbrad ja tuttavad saavad ainult abiks olla unistuste teostamisel. Aga on vahest Eesti teatri aastal selle juures mõni üldisem kasuline mõte?

Margus: Oskad sa sellele vastata?

Ivar: Ma mõtlesin, et sul on vastus.

(Paus. Kotiga mees kohmitseb paljulubavalt. Aga ei midagi. Kõik kolm nihelevad. Ebamugav.)

Ivar: Võimalusi on palju. Üks võimalus on see, et need, kes teatrit eriti ei salli, hakkavad nüüd teda suisa vihkama, sest teatrist räägitakse nii palju.

Margus: Et me nagu kuulutaksime välja soodusmüügi...

Ivar: ...kus on vapustavad eripakkumised ja...

Margus: ...tekitame sel viisil ootused, millel ei ole tegelikult katet, sest näha saab ju ikka sedasama head eesti teatrit samade heade eesti teatri hindadega.

Ivar: Või et see on nagu «Welcome to Estonia»-kampaania, et põhimõtteliselt me teame täpselt, mis olukord on, me sisuliselt ei muuda midagi, aga paneme sellele meelevaldse märgi külge ja kutsume üles kõiki äkki eriliselt hästi sellesse suhtuma... See kampaania lõppes väga kurvalt.

Margus: Kui väga halvasti läheb, võib Eesti teatri aastast saada paraad, riiklikult paika pandud kohustus pidutseda ja juubeldada, marss lippude ja näopiltidega, mida nii teatrid kui publik justkui võimutruult kaasa teevad, aga samal ajal kui skandeeritakse «mir, družba, festivalj», karjub teatrirahvas hoopis «hiir, nurgas, vestiväel». Õõnestavad seestpoolt nii-öelda, kaasa tehes, aga sisuliselt vastu töötades. Uuh, seda ma tegelikult ei usu.

Ivar: Aga võib-olla juhtub hoopis nii, et toimub palju toredaid asju ja inimesed harjuvad ära, et teatrit on nii palju. Ja et teatrist kõneldakse palju. Et näiteks suvine rändteater käib kohtades, kus tavaliselt ei käida, ning seal on elav vastukaja ja pärast lähevad ka teised teatrid sinna pärapõrgu vabatahtlikult.

Või sealtsamast niinimetatud pärapõrgust, kust ammu pole teatris käidud, käiakse teatriaastal vaatamas midagi muud kui suvine popetendus või jõuluaegne linnahalli muusikal, ja nähakse, et tegelikult on teistsugust teatrit ka, ja hakatakse seda tahtma – siis ei olegi ju kõik nii halb.

Margus: Teatriaasta iseenesest on tühi märk. Nii see kui ka kõik järgnevad teatriga täidetud aastad täidetakse ju ikkagi teatrites. Kõik sõltub sellest, millega. Mida inimesed näha saavad, kui nad nüüd tõepoolest selle suure teatriaasta kisa-kära peale kohale lähevad. Teatriaastast saab asja, kui see, mida teatrites tehakse, kummutab kas või osagi neist hirmudest või väärarusaamadest, mis publiku ühel või teisel osal on teatri suhtes tekkinud. Ja teatril publiku suhtes.

Rein Oja rääkis oma aastalõpuintervjuus, et teatri huvisfääris peaksid eeskätt olema need teatrit armastavad ja väärtustavad inimesed, kes käivad seal viis või rohkem kordi aastas. Et tuleb hoolitseda, et nad ei loobuks, ei võõrduks. Küllap on tõsi seegi.

Kuid teatriaasta kontekstis on vist olulisemgi, et teatrisse jõuaksid need, kes seal ühel või teisel põhjusel käinud ei ole. Ja et see n-ö kampaania käigus tulemine ei jääks ainsaks või viimaseks, vaid et nad tuleksid teist korda veel. Et (taas)tekiks usaldus.

Kindlasti ei tähenda see mitte võimalikult madalale lastud latti, vaid võimalikult ausat pöördumist, ausat kõnetamist

Ivar: vastavalt oma kunstilistele tõekspidamistele, sest neid on ju ka erinevaid

Margus: ... nagu on erinevate tõekspidamistega publikutki. Ka aegu on olnud erinevaid, teater on olnud vahel põhiliselt ideoloogiaasutus, siis ikka jälle ka kunstiasutus ja siis on jälle aegu, kus uksesildile oleks ausam kirjutada mitte «teater», vaid «lõbustusasutus» või «teenindusmaja».

Tegelikult ei peaks aga olema üle mõistuse keeruline teha nii, et teatril tema meelelahutamise funktsiooni kõrval ka meele kogumiseks ja kokkupanuks aega ja vahendeid üle jääma hakkaks. See juhtub kohe, kui teenus nimega «Klaashelmed ja värvilised riidetükid» enam kaubaks ei lähe, sest publik oskab küsida paremat. Mulle meeldib mõelda, et see juhtub juba 2007. aastal, kohe pärast teatriaastat.

Ivar: Võib-olla peab keegi julgustama teatriinimesi tegema seda, mida nad tegelikult tahavad, aga justkui ei saa teha, sest äkki siis publik ei tule.

Margus: Just! Ütleme seda nüüd kolmekesi koos: näitlejad, ärge võtke teatriaastal vastu neid rolle, mida te tegelikult teha ei taha! Lavastajad, ärge võtke vastu neid tükke, mida te tegelikult lavastada ei taha! Teatrid, ärge võtke oma repertuaari näitemänge, millest te tegelikult teate, et nad ei vääri teie teatris tegemist! Inimesed, ärge minge vaatama sellist teatrit, mille kohta on teada, et see «teenindab» teid kui mõtlemisvõimetut kõigesööjat!

Klient on ka teatris kuningas...

Ivar: «...ehkki ma arvan, et ta on loll, aga ta on minu jaoks kuningas, sest ta maksab...»

Margus: Jah, selline suhtumine – üleolev ja alandlik samaaegselt – on eriti mage. Me peame õppima mitte liiga vähe tahtma. «Jääda ausaks!» on üleskutse. Jääda ausaks iseenda ees ja sees.

(Lund sajab. Kaks meest istuvad bussipeatuses ja naeratavad kuidagi totralt. Lund sajab nii paksult, et pole päris kindel, kas see on nii, kuid tundub, et kolmandal mehel reklaamstendil tekib naeratav suu. Kindel on aga see, et äkki mees kaob, jääb ainult naeratus ja koduelektroonika soodusmüük. Ja siis tuleb buss.)