Head uut poliitika-aastat!

Jarno Lauri arvates on Reformierakonnal nappus uutest ideedest ning edaspidi võib valija status quo’le eelistada opositsiooni jäänud erakondade värskust.

Äge poliitika- ja vali-misaasta on lõppenud ning paslik oleks teha kokkuvõtteid, mis juhtus või juhtumata jäi, et uuel aastal uued järeldused teha. Vaatamata sellele, kas tegu on parajasti europarlamendi, riigikogu, presidendi või kohaliku volikogu valimistega, on valimiste aasta aeg, mis inimeste mõtted rohkem poliitikale viib.

See on hea hetk hinnata, kuidas oleme rahul isikliku olukorraga, kuidas hindame oma kogukonna või omavalitsuse käekäiku, ning võimalus veel kord otsida vastust igikestvale küsimusele: kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?

Need on küsimused, millele igaüks vastab õigesti, kuid ühist õiget vastust ei ole. Tihti kuulsin eelmisel aastal inimeste käest, et pidev kampaania on neid ära tüüdanud ja õiget valikut on üha raskem teha.

Usun siiski, et parem on olla tüüdatud poliitikute veenmisest ja tähelepanust kui tunda jäist ignorantsust ning olla välja tõrjutud poliitika kujundamisest.

Tihe valimismaraton

Kõrvuti valimistüdimusega, mille paratamatult on tinginud tihe valimismaraton – 2003. aastal riigikogu valimised ja Euroopa Liidu rahvahääletus, 2004. aastal Euroopa Parlamendi valimised, sel aastal kohalike volikogude valimised – toob iga kampaania siiski ka käegakatsutavat edenemist.

Need pole ainult kampaaniaks ajastatud uusobjektide avamised või teede-tänavate asfalteerimised, vaid ka kampaania käigus pakutud uued ideed. Eelmisel valimisperioodil tõstsime üles lasteaednike palga teema ning lõpuks saavutati linnaga ka sellekohane kollektiivleping.

Hea meel on, et kõik sotsiaaldemokraatide püstitatud teemad said Tartus olulisteks aruteluobjektideks ning iga erakond pidi oma programmis andma linlasele vastuse, milline peaks olema ühistranspordi areng ja olukord, kuidas ületada liikluses valitsev ummikseis, kas raudtee kaubajaam kesklinnas on piisavalt ohutu ning mida võtta ette ülekäte või õigemini käest läinud planeerimis- ja ehitusvaldkonnaga.

Loodame, et ka oktoobrikuu valimiste tulemusena nihkuvad mõned asjad paremuse suunas.

Paraku on head algatused Tartus visad juurduma. Näiteks linnavalitsuse piinlikkust tekitav soov ignoreerida riigikogu otsust tagada kõigile põhikooli õpilastele tasuta koolilõuna. Ilus lubadus on koalitsioonil õpilastele siiski: 2007. aastal saavad 1. klassi jütsid kooli minna linna ostetud töövihikutega.

Sotsiaaldemokraadid soovivad – ja näevad siin ka võimalust – laiendada seda soodustust kõigile põhikooli õpilastele, ent ju siis koalitsioon ei pea seda oluliseks.

Puudulik leping

Siiski teeb murelikuks, et uues koalitsioonilepingus pole just palju konkreetset põletavate probleemide lahendamiseks. Pigem koosneb see dokument loendamatust hulgast lubadustest arendada, jätkata, soodustada, vähene erand vaid lubadus ehitada Ahhaa keskusele oma hoone. Selles on kõik poliitjõud Tartus ka ühel meelel.

Samas ei leia ridagi sellest, mis juhtub Riia-Turu-Vabaduse ristmikuga, mis on kesklinna liikluse peamine umbsõlm. Lubatakse ehitada uus Vabaduse sild, samas on Ropka silla ehitamise kohta kirjas vaid umbmäärane lubadus jätkata ehituse ettevalmistamist.

Ei saa olla kahtlust, et Vabaduse sild ei lahenda pea ühtegi kesklinna liikluse probleemi, sest sillale viivad tänavad on täpselt nii laiad nagu nad on, ja ajaloolises piirkonnas pole võimalik tänavavõrku oluliselt muuta.

Samuti on põhiprobleemiks hoopis Annelinnast kulgev liiklus Ropkasse või Ringteele, mis täna peab käima läbi kesklinna.

Kui võrrelda nende kahe objekti kasutegurit, siis tuleks prioriteet selgelt asetada Ropka sillale ning loobuda üpris mõttetust ja eelarvet koormavast kulust uue Vabaduse autosilla rajamiseks.

Linnavalitsuse esimesed valimisjärgsed kuud on tõestanud, et segadused ehitusjärelevalve ja planeerimise vallas jätkuvad ning Tartu kaubamaja kolossi saaga oli pigem ere illustratsioon asjade seisust, mitte erand.

Toetuse langus

Valimistele tagasi vaadates saab öelda, et tulemused on kahetised. Võitsid pea kõik erakonnad peale oravate ja respublikaanide, ent uue koalitsiooni moodustamiseks mandaati siiski ei saadud.

Ehk ongi see objektiivne pilt tartlase arvamusest: linna juhtiva Reformierakonnaga ei olda samamoodi rahul kui aastate eest, ent status quo või uue sihi valikul pole vaekauss veel uue poole kaldunud.

Reformierakond tuli aastate eest linna valitsema mitmete uute ja huvitavate ideedega, ent pikk valitsusaeg on nende fantaasialendu ja ideerohkust kõvasti kärpinud.

Täna räägime pigem kosmeetikast linna tasandil, parimaks näiteks linnavalitsuse kolimine raekojast mõnda uude hoonesse. Lihtsa linlase jätavad need valitsejate mängud oma eebenipuust raes muidugi külmaks.

Olulisem on, et raad kaunistab väga suurte investeeringutega korrastatud Miina Härma gümnaasiumi fassaadi olukorras, kus mitmetel koolidel pole raha täita tervisekaitse elementaarsetki ettekirjutust tualettide või pehkinud põrandate korrastamiseks. Need on asjad, millega sotsiaaldemokraadid ei saa ega tohi leppida.

Tahan sotsiaaldemokraatide nimel tänada kõiki tartlasi, kes on meid usaldanud ja jagavad arusaamu Eesti ja koduse Tartu arengust. Tänu teie toetusele oleme kahekordistanud oma esindust volikogus ning moodustunud on viimaste aastate tugevaim opositsioon, kus sotsiaaldemokraadid on juhirollis.

See võimaldab meil seista senisest tugevamalt oma eesmärkide eest – pöörata linnavõim näoga tavalise linnakodaniku poole, eelisarendada ühistransporti, tagada kõigile põhikooli õpilastele tasuta töövihikud, motiveerida Tartus töötavaid meditsiiniõdesid siin töötama, asuda otsustavalt linnaliiklust ümber kujundama.

Aga eriliseks muretsemiseks pole põhjust – head uut (poliitika)aastat!