Sümboolne, ajatu ja atraktiivne

Lendamise traditsioon Raadil ulatub juba aastasse 1912, esimene lennuväli rajati sinna 1920. aastal.

Eesti Rahva Muuseumi võidutöö autorid on sidunud muuseumihoone traditsiooni ja lennurajaga, andes nõnda muuseumile võimsa mastaabi ja tausta.

Muuseumil on ümbrusele palju suurem mõju kui ühel tavapärasel majal, kätkedes endas peale arhitektuursete väljendusvahendite ajaloolist tausta.

Ta annab uue mõtte ka lennuradadele, vihje nende säilitamise vajadusele juba uues kontekstis. Eesti Rahva Muuseumi rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võidutöö idee avab uksed aktiivsele tulevikku suunatud lähenemisele.

Juba konkursi tingimusi ette valmistades kerkisid esile mitmed märksõnad ja arenguvariandid: arvestada tuli keerulise reljeefi, Tartu linna ja Tartu valla ühendusteedega, ala vastuolulise ajaloo ja hoone sümboolse tähenduse ning olulisusega eesti rahvale.

Ala potentsiaal on erakordselt suur ja seetõttu otsustas arhitektuurivõistluse korralduskomitee laiendada võistlusala, jättes nii-öelda kõik otsad lahti. Võidutöö kätkeb endas kõikide mainitud lähenemisnurkade tugevust.

Eesti Rahva Muuseumi võidutöös on julgelt kasutatud nõukogudeaegset lennurada, korrates sellega põhimõtteliselt kord juba Raadil toimunut. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli ERMi peahooneks Raadi mõisa peahoone, nüüd on kavas ekspluateerida sõjaväe lennurada.

Mõlema puhul on tegemist võõrvõimu sümbolitega, esimene esindamas toredust, teine jõudu. Ja jõudu on Eesti Rahva Muuseumil vaja, et olla ligitõmbav ja atraktiivne tänapäevas.

Maastikku sobitatud ajatu lahendus loob lihtsa, kuid mõjusa kujundi tulevikku suunatud tugeva rahvustundega tuleviku-Eestist.

Hoone on silmapaistva arhitektuuriga ning võrdselt igast küljest (ka pealt ja alt) vaadeldav – õigem oleks vist küll öelda tunnetatav –, tekitades suurel hulgal kvaliteetset avalikku ruumi.

Võidutöö suhestub jõuliselt Raadi järve ja ümbritsevate pinnavormidega, ühendab lennuraja kaudu Tartu linna ja valla, andes märku, et tähtsad pole piirid, vaid koostöö.

Ilmselt saab Eesti Rahva Muuseumist Tartu valla Raadi lennujaama alasid käsitleva detailplaneeringu (umbes 500 ha) peamisi mõtestajaid ning struktureerijaid. Sidudes olemasoleva mõisakompleksi uute arengupiirkondadega, ühendab muuseumihoone tugevalt mineviku ja tuleviku.

Puudujäägid hoone funktsionaalses lahenduses parandab kindlasti aeg (loe: edasine projekteerimine), arhitektuurivõistluse komisjoni liikmed on andnud lubaduse selles nõu ja jõuga abiks olla.

Soovitan kõigil, sealhulgas kahtlejatel, minna näitusele ja otsustada ise.

--------------------------------------------------------------

Jaan Õunapuu , ERMi Sõprade Seltsi esimees ja regionaalminister:

See, et esitati 108 projekti, on märk sellest, et rahvusvaheline huvi Eesti Rahva Muuseumi uue hoone vastu on piisavalt suur. Ütlesin ka ülikooli rektorile Jaak Aaviksoole, et viimastel aegadel ei ole nii palju ajakirjanikke ja nii palju ühiskondlikku huvi ühelgi üritusel olnud.

Arvan, et kui žürii on kuulutanud – küll vaid ühe enamhäälega – võitjaks sellise lahenduse, mis kõigi eelduste kohaselt peaks jõudma kõikvõimalikesse maailma arhitektuurikataloogidesse, siis küllap see on õige valik.

Nüüd tuleks seda tööd muuseumile sobivamaks kohendada ja tööle hakata.

Marika Valk , Eesti Kunstimuuseumi peadirektor:

Pole jõudnud kõiki töid veel vaadata, küll aga võidutööd. Kõik asjaga kursis olevad inimesed teavad, et selle ümber on väga palju eriarvamusi.

Arvestades seda, milline Raadi praegu välja näeb, on võidutöös ehk selline mõte, mis loob sellele suhteliselt kaootilisele alale teatud korrastatuse – nii tundub mulle. Mul on raske öelda, mismoodi on lood museoloogilise poole või funktsionaalsusega, aga ma kujutan ette, et sellesse vormi on võimalik see funktsionaalsus igal juhul paigutada. Olen päris optimistlik. Just Raadi ruumirohkust arvestades – see pole linnamiljöö ega piiratud ala – usun, et võitnud töö on just Raadile väga hea töö.

Eesti rahval on muidugi alati olnud tuliseid poolt- ja vastuväiteid ning võibolla ongi põnev, kui see asi läheb suure madinaga lahti, siis vaieldakse ehk kõik asjad selgeks. Teisalt ütleb mu oma kogemus, et hakata väga kiirelt ja ilma põhjalikult läbi mõtlemata asju eitama – seda võib endale lubada tavaline vaataja.

Art Leete , Tartu Ülikooli etnoloogiaprofessor:

Igal juhul peab midagi tegema ja hea, et asi on jõudnud niikaugele, et tuleb uus maja. Väga raske on paugupealt hinnangut anda, kui olen korra neid ruume vaadanud.

See on ju esialgne eskiis, aga sellest võib saada päris funktsionaalse maja, eks elu näitab. No mida ma oskan veel öelda. Piltide järgi on ju päris ilus, patt oleks nuriseda... Eks vaatame, kuhu see välja võib jõuda.

Kaur Alttoa , Kunstiajaloolane:

Jaotaksin asja kahte lehte. Üks on arhitektuurne lahendus, arhitektuursed ideed. Teine on ideoloogia, millest siin on inspiratsiooni saadud ja mida ka realiseeritakse.

Tegijad on sattunud vaimustusse nõukogude sõjalennuvälja jäänukitest ja siit on ka kogu kompositsiooniline ülesehitus. Suur tinglik maandumisrada, mis tõuseb Raadi järve suunas, ja selle alla paigutub Eesti Rahva Muuseum. Eelkõige on see nõukogude relvajõudude glorifitseerimine ja siis tuleb midagi muud.

Kui öeldakse, et ka see on osa meie ajaloost... ma väga toetaks, kui ehitataks Dudajevi muuseum, sinna oleks see motiiv väga ilus ja elegantne. Aga neid kahte asja, Eesti Rahva Muuseumi ja sellist ideoloogiat siduda – see on minu piiride ületamine. Arhitektuuriliselt põnev, aga selle maja tarvis?

Hemi Sakkov , Arhitekt:

Näitusel on töid, mis meeldivad, aga neid ei ole võidutööde hulgas. Arhitektuuri määrab žürii. Kui žüriis istuvad kõik ühe arhitektuurikoolkonna või -mõistmisega inimesed, on selge, et võidavad just sellised tööd. Kui kaks žürii liiget välja vahetati, ütlesin, et võidab üks suur neljakandiline kast. Nii ka läks.

Kõik võidutööd on teinud suurt ja uhket näitusesaali, aga mitte Eesti Rahva Muuseumi, kus eksponeerida väikest puust asja. Arusaamist soojast armsast esemest, millel peab olema ka soe armas ümbrus – no seda ei ole.

Pekka Vapaavuori , KUMU arhitekt:

Kiire mulje ütleb, et kõik kolm auhinnatud tööd on paljulubavad.

Kui olukorda õigesti mõistan, siis on arutlused läinud sellele, et arhitektid on ühel ja muuseumiasjatundjad teisel pool. Usun siiski, et kui rahvusvaheline žürii on kavandid läbi vaadanud, on kummaline arutleda selle üle, et hoone on täiesti sobimatu.

Tähtis on meeles pidada, et arhitektuurivõistluse tulemus ei saa kunagi olla valmisprojekt, sageli võib leida mitmeid probleeme.

KUMU puhul võin öelda, et kui maja väljast vaadata, siis on algidee vähe muutunud. Hoones sees on muudatusi palju, kui võrrelda võistlusaegseid jooniseid ja praegust olukorda.

Tiiu Talvistu , Kunstiajaloolane:

Ei julgeks põhjalikumat kommentaari anda, peaks põhjalikumalt vaatama ruumiprogrammi. Selle väikese maketi alusel on väga raske öelda, et ta on ilus, aga ma ei ole absoluutselt selle vastu.

Kujutan ette, et praegu on selle projektiga muidugi kohutavalt suur töö ees.

Pertti Pyhtilä , Soome Instituudi kultuurisekretär:

Mina ütlen: oi kui ilus, oi kui huvitav. Mul on kahju soomlastest, aga teine koht autasustatute hulgas pole ka paha. Nad oleks ehk pidanud Liechtensteinist paki posti panema! Kui vaatan teisi töid, siis järve ületamise motiivi on palju.

Lennuväljamotiiv on ka välismaalastele mõeldud, teisalt, nõukogude aega tuleb niikuinii tugevamalt eksponeerida. Sellele tuleb rõhuda ja see on varsti kauge ajalugu ka eestlastele.

Mida lihtsam see on, seda parem. Raadil on eklektika. Kui seal on lihtne konkreetne plokk, siis see mõjutab kogu kompleksi lihtsuse poole. Sinna kõrvale ei hakata enam sigrimigrit ehitama.

Margit Mutso , Eesti Arhitektide Liidu president:

Mina olen konkursi ühe korraldajana väga õnnelik, sest kogu see protsess on hästi positiivne.

Tartu on Euroopas tundmatu linn ja Eesti ei ole ka mingi selline märk, kuhu kõik arhitektid trügiksid tegema. Et saabus aga 108 tööd üle maailma, on suhteliselt hea tulemus.

Juba ettekavatsetud tooni andev otsus oli see, et žüriisse tuli väga tuntud Hollandi tipptegija Winy Maas. Ta on praegu maailmas noorema põlvkonna arhitektide hulgas kultusisik.

Võistluse üldpilt on hea, kuigi alati võiks olla parem.

Halb on aga see, et juba ette on tulnud negatiivset hoiakut. Ühest küljest on see isegi hea, sest toob tähelepanu. Pealegi on alati hea, kui on erinevaid arvamusi. Kahju aga, et see hoiak öeldi välja kollase ajakirjanduse tasemel. Ma arvan, et kultuuriinimesed ei peaks niimoodi käituma.

Ma leian, et on äärmiselt ebaeetiline enne võistlustulemuste avalikustamist teatada, et tulemus ei ole see, mis mõned oleksid oodanud. Kuid jäägu kõigile oma arvamus, igaühel on õigus öelda, mida ta isiklikult arvab.

Võidutöö kohta ütleksin, et võibolla see peakski tulema kuskilt kaugemalt, et olla vaba eestlastele omastest hirmudest või negatiivsetest tunnetest, mis on jäänud nõukogude ajast ja seotud lennuväljaga. Et näha selles, mis siia on maha jäetud, uut võimalust edasi lendamiseks.

Ma arvan, et eesti arhitektidel oleks olnud raske niisuguse ideega välja tulla.

Martti Preem , Arhitekt:

Mulle tundub, et võidutööl on paar väga head asja.

Olin konkursi tingimuste koostamise komisjoni liige. Kui me tingimusi kokku panime, siis oli üks probleem see, et kust anda uuele muuseumile peasissepääs, kuidas lahendada seda olukorda, et Vahi tänav on praegu justkui tagahoov, samal ajal on aga päris hästi välja arendatud vana Raadi park ja seos vana mõisaga.

Võidutöös on mõnus nihutus ja peasissepääsu toomine mitte Vahi tänava äärde, vaid järve poole. Ligipääs muuseumile on väga hästi lahendatud.

Teine väga komplitseeritud küsimus on oja, mis toidab Raadi järve. Võidutöös on suund hoidlate taha kavandatavale vabaõhualale lahendatud väga elegantselt, see läheb sillana üle oja oru.

Kui museoloogid teevad etteheiteid võidutöö sisemise ruumilahenduse kohta, siis see on juba tehniline küsimus, mille saab lahendada.

Ants Juske , Kunstiteadlane:

Mulle avaldas muljet võidutöö. Oli näha, et žüriis läksid ja lähevad laiemaltki arvamused kaheks, arhitektid on võidutöö poolt, aga paistab, et museoloogidele ja kunstiajaloolastele seal miski ei meeldi.

Ma ei ole arhitekt ega museoloog. Kunstiteadlasena ma kõigun kuskil kahe vahel. Museolooge ja kunstiajaloolasi häirivad teatud sümbolid.

Võidutööl on ilus nimi, «Memory Field» – «Mälu Väli», mis on orienteeritud avatud maastikule. Talle on juurdepääs igalt poolt, ta on ka omamoodi land arti, maakunsti objekt.

Stardi- ja maandumisraja elemendina on võitjad ära kasutanud vana lennuvälja, mis on, kui neid tsiteerida, «tunnistajaks pikaajalisele võitlusele okupatsiooniga». Eesti inimestele, nagu ka Kaur Alttoa on tigedalt vihjanud, võib see tunduda hoopiski monumendina Vene lennuväljale ja Vene okupatsioonile.

Arhitektid on sageli küünilised professionaalid, seda enam välismaa omad, nad ei ela sisse meie tundlikkusse. Neile on see huvitav mäng.Võitjaarhitekt Dan Dorell: Raadist võib saada põnev paik