/nginx/o/2017/09/07/7074251t1hd235.jpg)
Taliolümpiamängude korraldamiseni jõudis Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) pärast pikki vaidlusi ja Põhjamaade tugeva vastuseisu murdmise järel. Talispordis traditsiooniliselt tugevad Põhjamaad pelgasid uuest esinduslikust jõuproovist konkurenti enda esindusvõistlusele, aastail 19011926 regulaarselt toimunud Põhjamaade mängudele (rootsi keeles Nordiska spelen).
Põhjamaad olid vastu
Juba 1911. aastal oli ROKi liige, itaallane Eugéne Brunetta dUsseaux teinud ettepaneku korraldada olümpiavõistlused ka talialadel. Rootslane Viktor Balck aga esines samas vastuväidetega, apelleerides asjaolule, et taliolümpiamängud oleksid vaid Põhjamaade mänge dubleeriv ettevõtmine ja seega mõttetud.
Mõned talispordialad olid siiski olümpiakavas juba enne talimängude toimuma hakkamist. 1908. aasta Londoni mängudel prooviti jõudu iluuisutamises, 1920. aastal Antwerpenis lisandus jäähoki.
Tõsine talialade valik (iluuisutamine, kiiruisutamine, jäähoki, murdmaasuusatamine) oli lülitatud 1916. aasta Berliini olümpiamängude programmi, toimuma pidi lausa eraldi talispordinädal, paraku jäid need mängud I maailmasõja puhkemise tõttu toimumata.
Talinädalal asutati FIS
1921. aastal otsustas ROK lähenevate 1924. aasta Pariisi mängude vaimustuses korraldada erilise Pariisi mängudele pühendatud talispordinädala. 1924. aasta hakul toimuski sellenimeline üritus Prantsuse talikuurordis Chamonixs.
Koos talinädalaga peeti rahvusvaheline suusakongress, mille tulemusena jõuti rahvusvahelise suusaorganisatsiooni FIS (prantsuse keeles Fédération Internationale de Ski) loomiseni. 1925. aastal kinnitas ROK tagantjärele need võistlused esimesteks taliolümpiamängudeks. FIS kiitis selle otsuse vaatamata Põhjamaade vastuseisule 1926. aastal omakorda heaks.