Abielu kaitseb lapsi

Tõnu Ploompuu kirjutab, et abieluga kui mõistega mängides ja selle piire nihutades tuleb silmas pidada, et abielu tähtsaim ülesanne on ikkagi lastele võimalikult heade kasvutingimuste tagamine. Armastus on siinkohal teisejärguline.

Lumi on ehitamiseks hea materjal. Lumest tehtud asjad on püsivad, kuni on külm. Ainult et ehitades ei jää lumi hästi kokku. Selleks peab kõvasti ja järjekindlalt tampima.

Lumest ehitamine muutub lihtsamaks, kui lumme satub sahmak sooja – lumi muutub kleepuvaks ja imehästi kasutatavaks. Kui olla ahne, lootes veel lihtsamini hakkama saada, ja anda veel sahmakas sooja juurde, jääb lumest järele vesi, millest ei saa enam midagi ehitada. Senisest selge siseehitusega ainest jääb järele juhtimatu kaos.

Abielu on teatud mõttes lumega sarnane. Peale abielu kui mõiste otsese kirjeldamise on hea vaadata ka seoseid, milles mõistet kasutatakse. Inimene võib kirjeldamisega nii hoogu minna, et see ilus kirjeldus tegelikult enam ei kehti.

Tugev idamaa pere

Idamaa peremudelist väärib siin mainimist vaid üks, meile praegu tavapäratu omadus – noored pannakse paari vanemate kokkuleppel. Naitumisel on määrav, et mees suudab peret ülal pidada. Armastus tuleb aja jooksul: inimesed harjuvad ja hakkavad teineteisele meeldima.

Ega Eestis abiellumine sajand tagasi ka palju teistmoodi käinud. Ikka kaaluti tütre mehelepanekul, kas tulevane kaasa suudab naist ja lapsi ülal pidada. Ja metsikust armastusest sündinud isepäised paarid kuulusid pigem hukkamõistmisele kui austamisele.

Kuid mõlemad ühiskonnad püsisid. Idamaa perekond on tugev tänapäevani, tollane eesti abielu mudel kandis rahva tugevana läbi orjaaja ja oli vundamendiks uue aja Eesti riigi sünnile.

Sõnaühend «õnnetu abielu» on tänapäeval kasutuselt kadunud. Õnnetuks peetakse küll abielupooli, aga mitte abielu.

Poole sajandi eest kasutati aga väljendit «õnnetu abielu» enamasti lasteta pere kohta. Abikaasad võisid teineteist armastada, aga olid ikka õnnetus abielus.

Seesama õnnetu abielu on vanal ajal olnud sageli ka ainus, mida lahutada lubati. Kui peres olid lapsed, pidi abielu püsima ja nuheldud sai hoopis armuke. Abielus inimene pidi aga abielu nimel armastuse, mis suunatud juba olemasolevast perekonnast väljapoole, maha suruma.

Kui minna taas vanimatesse maadesse, siis mõnes neis on abielurikkumine lausa surmanuhtlust väärt. Vale võib olla küll sooline ebavõrdsus sellise karistusviisi puhul, aga see on seal ühiskonda alal hoidnud kümme tuhat aastat.

Siiski, tihti on meestele pereväline armastus lubatud olnud. Sellesse suhtumine on olnud küll parem, küll halvem, kuid see on olnud palju väiksem patt kui abielumehe lahkumine pere juurest.

Abielu laste jaoks

Neid näiteid kokku võttes saab teha vaid ühe järelduse: abielu kui ühiskondlik nähtus on olemas vaid järeltuleva põlve kasvatamiseks. Abielu ei ole armastuse realiseerimise viis. Inimene on läbi aegade pidanud elama lõpuni oma eduka abieluga. Ainult edutu abielu võis lõpetada omal soovil, sest seal polnud mõjuvat põhjust – lapsi – segamas.

Ainult püsiv abielu tagab järgneva põlvkonna eduka täiskasvanuks saamise. Ja laste kasvamine on kõige edukam lihaste vanemate juures. Õela võõrasema muinasjutud pole välja mõeldud muistse peremudeli kindlustamiseks, need on tegelikkuse peegeldus.

Armastuse ettekäändel peret vahetades ei tagata lastele enam seda turvalisust, mis mõlema lihase vanema ühishoole all. Isegi nende omavahelise armastuse puudumine on vähem ohtlik kui võõrasema-võõrasisa hoolimatus.

Lastele on rohkem ohte ka lihaste lasteta kasuperedes. Seal puuduvad ühelt poolt vanemate tundeid lapse ootamise kuudel, teisalt tekib lapses kergesti usaldamatus võõrasvanemate vastu. Nende puuduste paratamatu olemasolu tõttu peab kasupere vähemalt muus osas pakkuma kasulapsele võimalikult «õnneliku abielu» sarnast peremudelit.

Abielud on nagu lumehelbed, millest ühiskond on ehitatud. Kui selle taga on ainult külmad sisemised seadused, on raske ühiskonda korraldada. Kui abiellu tuleb lisaks ka kuum armastus, muutub ühiskonna edasiminek imekenaks. Kui abielus asendab sisemisi seadusi vaid armastuslõõm, sulab ühiskond olematuks.

Võimalik, et armastus on pere loomisel see soojus, mis on aidanud alates hiliskeskajast ehitada Euroopas edukat ühiskonda. Idamaine kogukonnasisene traditsiooniline külm pereloomise poliitika on sealset elu rohkem külmutanud ja pole lasknud seda paremaks ehitada.

Mäng mõistetega

Vaatamata rikkale majandusele pole õhtumaa perekond enam jätkusuutlik. Hoolimata armastuse tähtsustamisest pole õhtumaa enam jätkusuutlik. Kuumal armulõõmal on lastud sulatada laste turvalist kasvamist tagav ühiskonna luustik. Uut piisavat tuge pole aga vastu antud.

See, et mõistete sisu aegade jooksul muutub, on paratamatu. Üks sõna nihkub teise kasutusruumi, teine nihkub kolmanda kõrvale. Kuid juhul kui lugeda ka abielu mõiste tänapäeval muutunuks, tekib küsimus, kas see tagaks tulevasele põlvkonnale parima hoolitsuse. Kui seda pole, pole ka mingit seadust, mis abielu mõistet kasutamata hoolitseks sama hästi uute inimeste arenemise eest.

Abielu mõiste nihestumine on aidanud kaasa pere jätkusuutlikkuse ohtlikule kahanemisele. Praegu tuleks meil see protsess peatada või õigemini tagasi pöörata.

Samal ajal ei pruugi märkimata jätta ka armastusekultust. Ka armastust on ühiskonnas pigem puudu kui üle. Selle põhjuseks võib olla ka abielu mõiste väärkasutus. Inimeste vastastikune austus ja ennastohverdav aitamine on kindlasti nähtus, mis peaks samuti olema riigi kaitse all. Ent see pole abielu, vaid sõprus.

Mõistete teadlik väärkasutus on ränk sotsiaalne kuritegu. Kui nimetada varast heategijaks, magusat hapuks või punast roheliseks, on sellel ühiskonnale rängad tagajärjed. Ent kui liiklusseaduses on mõne sõna tähenduse muutmine absurdne, siis millegipärast peetakse seaduses, mis sotsiaalset elu püsivana peab hoidma, seda vastuvõetavaks.