Kui päev ei ole enam päev, on olevik kurbmäng

Imestame, et inimesed piiri taga meist suurt ei tea. Kui palju tunneme aga ise teisi väikerahvaid? Ibeeria poolsaarel elavaid baske vist küll ei eriti.

Seda enam tuleks rõõmustada äsjase, eesti esimese raamatutõlke üle baski kirjandusest.

Unai Elorriaga romaan «Tramm Šiša Pangmale» (2001) väärib tähelepanu tänase Euroopa kirjandusmaastiku laiemal väljal. Silma torkab uuenduslik vorm: erineva pikkusega peatükid mõjuvad läbisegi paigutatud fragmentidena.

Narratiivne koherentsus ei tule niisiis vormilisest järjekorrast, vaid sisulisest kooskõlast. Olgugi mõned peatükid nummerdatud, numbrid ei loo korda: kord tuleb seestpoolt, mitte pealesurutud formaalsusest.

Lugu ise koosneb peategelase Lucase või teiste tegelaste mõtisklustest, luues kummalise segu mälestustest ja ajatust olevikust.

Kaks sõna, «trepid» ja «tramm», korduvad novellis pidevalt. Trepid väsitavad nii Lucast kui tema peamist vestluspartnerit, koid Don Rodrigot, ometigi tunnevad mõlemad vajadust ronida. Justkui tähendaks need seda osa elust, mil tuleb tegutseda, pürgida kuhugi ülespoole, ise põhjust taipamata.

Tramm seevastu viib kõrgustesse mootori jõul: otsekui paratamatus, millega saab pingutamata kaasa minna.

Teine läbiv vastandus tuleb sõna «päev» definitsioonist: Lucas jagab selle kaheks: «päev ise» ja «kui päev ei ole enam päris päev». Viimane muutub otsekui monoloogiks, kus võimetus mälestusi reaalselt ellu kutsuda teeb ka oleviku paratamatuks kurbmänguks, mida juhib keegi teine.

«Tramm Šiša Pangmale» on fragmentaarne kogum, konkreetse lõpu ja alguseta. Aga seegi on omamoodi terviklik: iga jutustatud kild kannab endas elatud kogemust.

Traditsioonilisele jutustuslaadile on tehtud ninanips: vorm ei ole muud kui kest, mida saab vastavalt soovile painutada, muuta või ümber asetada.

Raamat

Unai Elorriaga

«Tramm Šiša Pangmale»

Sarjas Loomingu Raamatukogu, 2005