«Toa keskel suur kristall-lühter, millest käidi mööda, mitte alt, seinad kaetud kaunite külg-külje kõrval seisvate kuldraamidega maalidega, kõlamas klassikaline muusika, laual hea vein ja väikestel portselantaldrikutel koogitükid,» kirjeldab Kadrioru kunstimuuseumi direktor Kadi Polli hallide hrutovkaseinte vahelt leitud «võlumaailma».
See oli Eesti tuntuima kunstikoguja, läinud neljapäeval 98-aastaselt manalateele läinud Johannes Mikkeli kodu. Polli sattus sinna kümme aastat tagasi, et aidata kokku pakkida enam kui 600 Lääne-Euroopa, Vene, Hiina ja Eesti kunsti edöövrit, mille Mikkel muuseumile kinkis.
See oli suurim ja väärtuslikem erakogu, mis on kunstimuuseumile eales annetatud.
Oma kunstikogu kinkides oli Johannes Mikkelil vaid üks tingimus: tema kogu tuleb säilitada ja eksponeerida kui tervikut.
Hindamatu kogu
Eesti kunstimuuseumi peadirektor Marika Valk hakkas selleks juba 1990ndate alguses võimalusi otsima. Otsingud algasid vanalinnast, kuid viisid peagi Kadriorgu, kus pilk jäi pidama renoveerimata lossikompleksi köögiruumidel. 1997. aastal avatigi Mikkeli muuseum, kus kogu leidis väärilise asukoha.
Kunstiteadlase Jüri Kuuskemaa sõnul on Mikkeli pärand hindamatu nii läänemaailma suurmeistritest kubiseva 400-lehelise graafikakollektsiooni kui ka Hiina, Vene ja LääneEuroopa portselanikogu tõttu. «Ainuüksi sellega annab rikkalik kogu silmad ette kõigile Eesti muuseumidele,» on Kuuskemaa veendunud.
Tähelepanuväärne on ka Lääne-Euroopa maalikogu, mis sisaldab arvukalt teoseid ka Madalmaade tuntud meistritelt.
Kunstikogumist alustas Mikkel kahe maailmasõja vahel, mis oli kunstikirele soodne aeg antikvariaadid olid täis laostunud baltisakslaste ja vene aadlike kunstiteoseid.
«Muidugi haarasin kõige kauni järele, mida inimesed on olnud suutelised looma aegade vältel. /---/ See pole olnud minu hobi, vaid vajadus, nagu on vajaduseks ilukirjanduse tipud ja helilooming oma kaunimates saavutustes,» pärineb kollektsionääri sulest.
Tema esimene kunstikogu hävis 1941. aasta sõjakeerises. Töötades pärast Teist maailmasõda Tallinna antikvariaatides, leidis Mikkel võimalusi kogu järk-järgult taastada.
Kuuskemaa mäletab, et olulist täiendust sai Mikkel oma graafikakogusse 1970ndatel, mil tal õnnestus omandada sajandi algukümnendi ühe tuntuma kunstikoguja Woldemar Oldekopi graafikakogu.
«Olin jõudnud kollektsionääriga kokkuleppele, et muuseum saab tööd endale, kui selleks vajalik raha leitakse. Ühel hetkel öeldi mulle, et tuli keegi Mikkel, pani rahapataka lauale ja viis kogu minema,» meenutab Kuuskemaa ega salga, et oli hirmus pahane.
Praegu tunnistab ta, et eesti kunsti jaoks oli see suur võit, sest teosed jõudsid muuseumi sentigi maksmata.
Kunst oli Mikkelile elustiil. Teda jäädakse mäletama kui erakordselt kirglikku ja pühendunud kollektsionääri. Kunsti kõrvale ei mahutanud ta isegi perekonda.
«Ta tavatses öelda, et kahte head asja ei saa: kui tahad elu kunstile pühendada, on naist kulukas pidada. Ka lapsed ja portselan ei sobi kokku,» selgitas Kadi Polli kollektsionääri sihiteadlikku valikut.
Teine Mikkeli kirg oli vein. Tema veinikeldris oli rohkelt 1950-1960ndatest pärit rariteete, mida ta lahke võõrustajana sisuka kunsti ja kultuursete vestluste kõrvale pakkus.
Kaks kirge kohtusid
Kollektsionääri kaks kirge kohtusid sageli ka Mikkeli muuseumis. «Johannes tuli tähtpäevadel ikka oma kogu vaatama, kaasas neli-viis pudelit haruldast veini ja varuks selgitus, millise tähtsa poliitiku lemmikute hulka üks või teine pudel kuulub,» meenutab Kadi Polli vanahärra külaskäike.
Omanimeline muuseum on minu unistus, olevat Mikkel kunagi Marika Valgule öelnud. Eelmisel aastal annetas ta muuseumile ka oma kogu teise osa, mis sisaldas peamiselt eesti kunsti. Õige pea leiab kogu kollektsioon koha ühe katuse all.