Vaatasin külmal pühapäevaõhtul «Vremjat» ja nägin pakases kangestunud Moskvat, kus majade trepikodades ripuvad jääpurikad ja inimesed on end varjudeks lõdisenud.
Kommentaar: Hundile liiga hilja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõtlesin Hallile Hundile ja Jänkule, keda teadsin külmetavat selles kauges linnas.
Samal külmal õhtul sulgesin ühe Peterburist ostetud raamatu kaaned. See raamat rääkis Vladimir Võssotskist. Sulgesin kaaned, sest Laulja on surnud ja raamat sai läbi.
Olin siis veel telefonikõne kaugusel teadmisest, et ka Hall Hunt Saaremaal sündinud ja pikki aastaid Moskvas elanud kirjanik Ahto Levi on surnud.
Nüüd tean.
Nüüd tean ka seda, et peagi leian oma postkastist Zoja kirja, milles Hundi truu kaaslane Jänku kirjutab mulle möödunud aasta suvest ja mu võõrsil elanud vana sõbra viimaseist päevist.
Kuigi Levi sulest on ilmunud Venemaal seitse romaani ja jutustust ning tema raamatuid on tõlgitud kuueteistkümnesse keelde, teab eesti lugeja neist vaid kahte «Halli Hundi päevikut» ja «Valdemori». Ometi on Levi vähemalt kaks oma romaani «Niisugune naljakas kuningas» ja «Põgeneda oma varju eest» kirjutanud Tartu Ülikooli raamatukogu kabinetivaikuses.
Venemaal omal ajal ülipopulaarset Levi pole Eestis kunagi tähelepanuga hellitatud. Võibolla sellepärast, et ta kirjutas vene keeles.
Veel meie viimasel kohtumisel läinud aastal unistas Hunt, et leiab Eestis paiga, kus saaks rahus kirjutada oma viimase raamatu. Viskasime nalja, et kui saan valmis kamina, siis saab mu sauna eesruumist Hundi kabinet.
Kamin on nüüd valmis...
Kuus aastat tagasi matsime Raadi kalmistule Hundi tuttavat vanainimest. Mina kandsin labidat ja Hunt urni, ise kaevasime ja ise matsime, ise pidasime hauakõne. See oli kõige ilusam matus, kus olen kunagi olnud.
Me istusime ja vaikisime ja korraga ütles Hunt: «Inimestele tuleb teha head siis, kui nad on veel elus.»
Mõtlen täna Hundile ja kirjutan temast ning tunnen väga selgelt, kui palju rohkem oleksin pidanud talle mõtlema ja temast kirjutama tema eluajal. Siis, kui ta oleks saanud sellest rõõmu tunda.
Ta tuli alati ise. Oli korraga mu ukse taga, Jänku käevangus, ja siis me istusime ja rääkisime maailma asjust. Seejärel nad läksid, et mõne aja pärast uuesti tulla.
Vahel helistasin Hundile Moskvasse. Vahel pidasin plaani talle külla sõita, et istuda vene kombe kohaselt maikaväel ta köögis, rääkida elust ja igatsusest ja pärast käia koos temaga Vaganka kalmistul Vladimir Võssotski haual.
Ma ei ole enam kindel, kui tõsine oli mu plaan. Mul pole ju maikatki. Ja mul on olnud juba liiga kaua liiga kiire.
Ühele kalmistule Brjanski oblastis Belõje Berega linnas on maetud mu isa, kellega veel täiseas mehena lootsin uuesti tuttavaks saada. Ma ei ole enam kindel, kui tõsine oli mu plaan, sest tema eluajal jäi mul Belõje Beregas käimata. Mul oli üha kiire.
Nüüd on mul Venemaal juba kolm hauda, mille juurde pean tingimata jõudma. Kahes neist puhkavad inimesed, kellele oleksin pidanud head tegema palju varem.
Näen Hunti viipamas teiselt kaldalt ja kuulen ta häält: «Elu pole midagi väärt, kui sul on üha nii kiire, et sa ei suuda teha inimestele head siis, kui nad on veel elus.»
Alles nüüd mõistan, et just seda ta tookord, kuus aastat tagasi, Raadi kalmistul mõtles.
Tean, et ühel heal päeval ostan omale maika, sõidan Venemaale ja käin kõigil kolmel haual. Paraku tean ka, et neis haudades lebajatel pole sellest siis enam sooja ega külma. Pean kohe ja põhjalikult muutma oma elu, et leiaksin rohkem aega nende jaoks, kes on veel elus.