Jüri Talveti kaudu kõnetab eesti kirjandus igavikku

Esmapilgul Jüri Talveti mahukat esseekogumikku «Tõrjumatu äär» silmates võib selles oletada järge tema kümme aastat tagasi «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud «Hispaania vaimule».

Ent oletus on petlik: kui «Hispaania vaimu» saatesõnas visandab Talvet oma kujunemise, «usumuutuse» inglise filoloogiast hispaaniakeelse kultuuri poole, siis «Tõrjumatu ääre» kokkupanu osutab liikumisele suuresti iberoameerika traditsioonist toituvalt teoreetiliselt üldistuselt peamiselt hispaania kirjanike vaatluste kaudu tagasi maavalla suunas, päädides käsitlustega Valtoni, Runneli ja Kaplinski loomingust.

Kirjandusfilosoofia

Raamatu esimesse, mahukamasse tsüklisse kuuluvad esseed loovad järgnevale kirjandusfilosoofilise pinnase: hispaania kultuuriruumi kuuluvate autorite (eelkõige Ortega y Gasseti ja Unamuno) kõrval saab Talvet tuge Juri Lotmani hilise perioodi tööde piiride, perifeeria ja kultuuri ning plahvatuse problemaatikast ja eksistentsialistidelt, aga ka saksa romantikutelt.

Lähtealuseks kirjanduse edasisel mõtestamisel kujundab ta eksistentsialismil põhineva kirjandusfilosoofia, olulise rõhuasetusega piiridel ja perifeerias toimuvatele dialoogidele.

Teisalt osutab Talvet Lääne tsivilisatsiooni piiratusele ja eneseküllasusele, mis on viinud selliste meeleheitlike tagasilöökideni nagu suitsiiditerroristide rünnak maailma kaubanduskeskusele.

Komparativistina on Talveti üheks nõudeks kirjandusnähtuste omavaheline suhestamine ja nende ajaloolisuse meenutamine: ta rõhutab, et suurte narratiivide purustamisest juba avangardistide ja futuristide poolt pole õpitud, formalismi vastu tõrkudes toob ta esile kirjanduse ajaloolisuse mõõtme ja inimkonna tegeliku kogemuse olulisuse.

Nagu eksistentsialismis, nii näeb Talvet pääseteed Lääne teooria ummikust ka sümbiootilis-sünteetilises filosoofias kui katses taastada ja ühendada inimelu alusväärtused ja vastustada sellega «postismides» laiutavat relativismi.

Kuigi Talvet ei maini oma «Tõrjumatus ääres» eesti luule algusaegade suurkuju K. J. Petersoni, tundub ometi, et selles raamatus on ta andnud väärika ja veenva vastuse peaaegu 200 aastat tagasi esitatud küsimusele «Kas siis selle maa keel »

Usk luulesse

Ehkki mitte rahvusliku aktsendiga, peitub raamatus analoogiline küsimus inglise romantiku P. B. Shelley sõnades: «Luuleviljelemine pole eales soovitum kui nendel ajastutel, kui iseka ja arvestava põhimõtte ülemäärasuse mõjul välise elu materjali akumuleerimine ületab võime hulga, mis on vajalik selle assimileerimiseks inimloomuse igavestes seadustes.

Keha on siis muutunud liiga käsitsematuks sellele, mis teda elustab.»

Talveti enese luuleusku, poeesia tähenduse rõhutamist näib kandvat sama paatos. Iseäranis on seda usku – nii luulesse, rahvusse kui keelde – vaja neile, kes end liigagi sageli on harjunud väikerahvana nägema ja «suurte lauas» vastava alandlikkusega käituma.

Vastus maarahva lauliku küsimusele on meile seetõttu eksistentsiaalselt oluline. Jüri Talveti raamatus antud vastus K. J. Petersoni küsimusele on igatahes jaatav, Talveti algatatud ja virgutatud perifeeriavaheliste dialoogide läbi kõnetab eesti kirjandus ka igavikku.

Raamat

Jüri Talvet

«Tõrjumatu äär»

Ilmamaa 2005

Tagasi üles