Meediaarvustus: Enesetapp kui telešõu?

Telekanalid eelistavad show'd tasakaalustatusele

Nädalapäevad tagasi juhtusin ühelt kommertskanalilt nende argipäevases uudistesaates nägema üksjagu vapustavat videolõiku enesetappu üritavast mehest kõrgepingeliini isolaatoril, tema meeleheitlikku rabelemist enne saatuslikku lõppotsust ja siis kukkumist.

Kogu lugu saatis reporteri (või uudistelugeja, ei mäleta täpselt) kiretu jutuvada sellest, et päästjad ei saa midagi teha, kuna liinid on pinge all, siis – veidi hiljem –, et see faas on nüüd küll pinge alt väljas, aga et teised liinid/faasid võivad redelimeestele ikkagi ohtlikud olla ja nii edasi.

Minu siinse kommentaarikese mõte on muus: kordagi ei näinud ma neid õnnetuid päästjaid, kes oletatavasti oma redeliga seal kusagil koperdasid, sest filmijat (kas tõesti oli tegu amatööriga?) huvitas vaid kuum fakt: kas mees kukub või ei kuku, kas televisioonis tuleb sensatsioon või ei tule.

No kukkuski, ja mõni aeg hiljem, juba haiglas, heitiski see õnnetu mees hinge. Aga see asi telejaama enam ei huvitanud... Jätan siinkohal tolle TV-kanali eetilisuse arutluse alla võtmata, ehkki möönan, et ma pole kunagi aru saanud verest ja surmast telešõu tegemise inimlikust aspektist.

Tahan küsida hoopis muud: kas meie päästjatel siis polegi varustust sääraste situatsioonide puhuks? Mäletan vanadest aegadest nn päästevaipa, moodsamatel aegadel ka õhkpatja.

Jah, minu tuttav päästemees ütleb mulle siin ette, et tolle päästevaibaga sai aidata kuni kolmandalt korruselt allakargavaid hädalisi, olgu need siis meeleheitel enesetapjad või tules lõksu jäänud muidukodanikud.

Aga õhkpadi? Mis siis selle hankimises nii keerulist ja hirmkallist on? Head meistrimehed teeksid selle siinsamas valmis: tihe materjal, suruõhuballoon(id) ja päästev padi on mõne minutiga töökorras. Või jäävadki lugupeetud päästjad ka järgmisel säärasel traagikahetkel abitult hädaldama?

Ja on siiski kummaline, et uudiskünnise ületas vaid ühe õnnetu mehe viimne õhulend, küll aga mitte asjaloo teine pool.