Valeri Maksimov kirjutab, et eestlased tegelikult jalgpalli kui mängu eriti ei armasta. See on oluline vaid siis, kui mängime mõne kuulsuse vastu või kui sellega saab äritseda.
Jalgpall sport, äri ja ärapanemine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui nägime ja kuulsime, kuidas reageeriti jalgpalli EMi alagruppide loosimisele Eestis, jäi mulje, et Eesti jalgpallis on peamine äri. Ja see polegi pelgalt mulje, jalgpallis meil ongi raha juba sidesõna.
Lugedes avalikku kirja Aivar Pohlaku ja Co aadressil ning kuulates vastuseks räigeid sildistamisi, võib aru saada, et jalgpall kõlbab ka ärapanemiseks. Kõvasti panevad, jälle saadi ainet nii avalikuks kui anonüümseks sõnavalinguks.
Jalgpall kui sport on täiesti olemas, ehkki kipub jääma kahe eelnimetatu sappa. Kuid juba pakutakse meile rõõmustamisvõimalust selle üle, et meie koondis ei saa mitte lihtsalt tappa, vaid saab tappa kuulsuste käest. Tulemus pole kõige olulisem, nimetamisväärsem on see, et teleülekande müügi eest teenime 23 miljonit.
Üha vähem õnnestub varjata suhtumist, et tühja sest mängust. Peaasi, et Owenit, Gerrardi ja võib-olla isegi Beckhamit kõleda Lilleküla staadioni tolmusel murul näha saab. Peaasi, et vaatamisõiguse eest korralikult makstakse. Peaasi, et joobnud ja kurjavõitu, aga ikkagi inglise fännid pealinna öö- ja lõbumajadesse, poodidesse ja baaridesse oma raha maha jätavad. Eesti pääseb jälle korraks maailmakaardile.
See on juba peaaegu ükskõik, millega me silma torkame. Põhiline, et meist räägitakse, veel parem, kui näidatakse. Sobiks suurepäraselt, kui Beckham oma Victoria koju jätaks ja pärast mängu Venus Clubis kellelgi pilgu peataks. «Ma olin Beckhamiga,» laseks too oma seljale igaveseks tätoveerida.
Punkte teenida võib kah
Ääri-veeri on olnud juttu võimalusest punkte teenida, isegi Inglismaa vastu. Jalgpall on isepärane ja kaugeltki mitte alati ümmargune. Või on pead kandilised. Pall põrkab üsna sageli, kuhu juhtub, mitte sinna, kuhu mõeldud. Sealt üllatavad tulemused tulevadki.
Inglased on eriti õnnetud oskajad. Nad võivad suurepärases stiilis väetiga viigistada ja poolkõvale kaotada. Muidugi ei loe nad Eestit mingiks vastaseks, kuigi väidavad pressikonverentsil tõsise näoga, et Eesti meeskond on arenenud, tugeva mängudistsipliiniga, taktikaliselt hea, Eestit ei tohi alahinnata. Sellist juttu kuuleb enne mängu iga külalistreeneri suust.
Aga Eestit alahinnatakse iga kord. Ja kui siis õnn ka selja pöörab, võib avaneda võimalus rõõmustamiseks alahinnatul. Mõnikord piisab ju ainsamast väravast.
Meie meeskonnal pole peaaegu mingit lootust EMi ega MMi alagrupimängudest kaugemale pääseda. Eesti jalgpallurite kohus on oma oskusi võimalikult kallilt müüa, end sportlikult vastupanuvõimeliseks treenida, jalgpalliametnike asi on neid selles aidata, mitte «loosiõnne» üle rõõmustada.
Kui keegi soovib väga raha teemal sõna võtta, siis võiks arutleda, kuhu raha tosina viimase aasta jooksul läinud on, miks jalgpallistaadion kunagi valmis ei saa ja miks pole seal ikka veel nii elementaarset asja nagu tabloo, kuhu on paljukiidetud jalgpallisüsteemiga tegelikult jõutud ja kas Pohlak mõtleb rohkem Eesti jalgpalli edendamise või võimu säilitamise peale oma muruimpeeriumis.
Juba kümmekond aastat tagasi kõlas üksikuid hääli, mis kutsusid jalgpallitegelasi mõistusele: võtke aru pähe, te kiidate takka kõigele, mis ühele närvilisele entusiastlikule aktivistile pähe tuleb, see ei lõpe hästi. Need üksikud suruti kui jalgpalli vaenlased maadligi, isikukeskse süsteemi looja aga tegi üha enam, mis tahtis, ehitades ja lammutades klubisid, suhteid, saatusi.
Needsamad, kes praegu Aivar Pohlaku vastu seisavad, lõid diktaatori ees aastaid püüdlikult kandu kokku. Mõistlikumad nende hulgast lohutasid end sisimas: ta teeb head siiski rohkem kui halba, anname andeks. Anti andeks aasta, siis kaks, üle kümne aasta on juba kulunud. Nüüd on nutt kurgus. Hilja, õnnetud!
Kümme aastat liiga hilja
Võimulolijail pole kombeks pikas perspektiivis paremaks või targemaks muutuda, seda on meile õpetanud nii maailma kui oma maa ajalugu. Kes on võimu armastama hakanud, ei loobu sellest tõrkumata. 2050 aastat tagasi torgiti kaaskondlaste käe läbi hingetuks roomlaste Caesar, märtsis 2006 saavad arvete klaarimiseks kokku Eesti jalgpalli valitseja ja «vandenõulased». Jalgpalliliidu senaatorid hakkavad otsustama, keda läbi pista ja keda etteotsa jätta või võtta.
Kuuldavasti tehakse seda sügavast armastusest jalgpalli vastu. See on kirg, mis paneb silmad ja pistodad välkuma. Eestlased on aga näidanud, et ei armasta eriti jalgpalli kui mängu. Nad armastavad seda, mida jalgpall kaasas kannab. Nad vaatavad harva ja väga väiksel hulgal Eesti meistrivõistluste mänge ja lähevad vaimustusest sõgedaks, kui siia peaks saabuma Victoria truudusetu abikaasa või mõni muu kuulsus.
Armastada jalgpalli ainult siis, kui mängitakse Inglismaa ja veel mõnega see on võimatu nagu armastus naise vastu kolm-neli korda aastas, muul ajal temast välja tegemata. Jalgpall Eestis on ülespuhutud millekski, milleni ta veel ei küüni.