Presidendiloss pole gümnaasium

Jaanus Rahumägi arvates näitasid Kadrioru peod ilmekalt, et julgeolekusüsteemis on midagi mäda. Riigipea kaitsmine pole vaid tema isiklik asi, vaid rahva julgeoleku küsimus.

Nagu ikka suurte skandaalide puhul, levivad Kadrioru lossis toimunud sündmustega seoses kõikvõimalikud kõhklused, kahtlused ja kuulujutud. Ja nagu ikka on asjad palju lihtsamad, kui soovitakse uskuda. Selgitamist vajab riigi käitumine seoses Kadrioru lossi pidudega.

Esimene kahtlus väidab, justkui ei soovitaks skandaali tegelikke vastutajaid leida ja ohvriks toodi hoopis julgestuspolitsei juht. Inimlikult on võimalik aru saada neist, kes väidavad, et julgestuspolitsei juhi lahkumisega saadi lahti rööpmeseadjast, kes suunas rongi tupikteele. Tegelikud süüdlased on aga hoopis kõrgemal ja kaugemal.

Politseiseadus, vabariigi valitsuse määrus nr 18 (12. 01.1999) ja julgestuspolitsei põhimäärus ütlevad muud. Need sätestavad tegevuste ringi, millega tuleb ära hoida presidentuuri ja teisi olulisi institutsioone kahjustada võivad teod.

Seaduse mõte on jäänud täitmata. Selle ees ei ole võimalik silmi kinni pigistada.

President on iseseisev

Loomulikult on presidendi institutsiooni kaitse oluliselt mitmekesisem kui seaduses kirjas. Selle teeb värvikaks presidendi isik ja temaga kaasaskäiv elustiil. Sellele vaatamata on ihukaitseteenistuse ülesanne oma pädevuse piires teha kõik endast olenev, et vältida ohte, mis võivad tuleneda presidendi enda kaaskonnast.

Politseinikul tuleb olulistest asjaoludest alati informeerida endast kõrgemal seisvaid ametiisikuid. See ahel võib jõuda peaministrini välja, kes vajadusel vestleb julgeoleku vajadusest-korraldusest presidendiga ise.

Alati lollikindel käsuahel seekord ei toiminud. Võib arvata, et julgeolekuteenistus soovis diskreetset lugu koduseinte vahel hoida ja presidenti kaitsta, aga selline käitumine just viiski skandaalini. Kahjuks ei ole võimalik kedagi teist korrale kutsuda kui neid, kes julgeolekusüsteemi peavad looma ja järgima. Emotsionaalselt võime skandaalile kaassüüdlasi otsida ja lastepidusid, moraali ning poliitikuid süüdistada, kuid julgeoleku seisukohast ei puutu see õnnetu skandaali lõpptulemuses asjasse.

Riigil on oma toimimisviis ja see ei toiminud. Julgeolekusüsteem peab vältima maksimaalselt subjektiivset eksimisvõimalust. Analüüsimisel tuleb kindlasti arvestada, et presidendiloss ei ole neidude gümnaasium ja politsei selle administraator, kelle vigadele võib lihtsalt läbi sõrmede vaadata.

Nii politseil kui presidendil on omad seadustest tulenevad kohustused ja vastutus. Presidendi kaitse efektiivsus on alati kaitstava ja kaitsjate koostöö tulemus. Kaitstav peab alati teadma piire, millest ei ole võimalik üle astuda.

Piire rikkudes pannakse löögi alla need mehed-naised, kes vajadusel on valmis oma eluga teda kaitsma. Kaitstavatel ametikohtadel tuleb arvestada, et lastes ennast haavata, tunneb end haavatuna kogu rahvas.

Seega ei kaitse ihukaitsjad vaid presidendi füüsilist isikut, vaid ka rahva enesetunnet ja väärikust. Presidendi kantselei ülesanne on ka tagada, et julgeolekukaalutlusi võetakse alati arvesse. Kui neid ignoreeritakse või neisse suhtutakse pealiskaudselt, ei saa julgeolek oma tööd teha.

Vastutustunne, rahva lugupidamine presidendi institutsiooni vastu peab kohustama presidenti, kantseleid ja tema perekonda suhtuma julgestusteenistusse mitte kui presidendi ametiga kaasnevasse protokollilisse protseduuri, vaid kui rahva enesetunnet kaitsvasse institutsiooni. Presidendi elu Kadrioru lossis ei saa kunagi olla sama privaatne kui enne või pärast ametiaega Tartu eramajas. Tasakaalu leidmine kaitsekorralduse ja privaatsuse vahel on koostöövalmidust eeldav, ametiga kaasnev vastutus, mitte vastutulek julgeolekule.

Sellele, kas tasakaal tulevikus leitakse, saab vastata, seadusest tulenevalt, ainult president ise, sest tema valib endale meeskonna. Kõrvalt presidenti sundida ei saa mitte keegi, sest ta on juriidiliselt iseseisev poliitik ja institutsioon. Ka mitte teised poliitikud.

On selge, et nii presidendi kantselei kui ka kogu poliitiline eliit vajab sisejulgeolekuküsimustes kriitilist sisekaemust. Juriidiliselt võib olla kõik jällegi korrektne, kuid antud juhul on oluline, et rahvast skandaal ikkagi raputas.

Kuidas asjalood «ametlikult» olid, ei muuda skandaali põhitulemust – kannatada on saanud presidendi julgeoleku tõsiseltvõetavus ja seega riigi usaldusväärsus.

Seda enam, et tegu oli eesti lastega. Isegi, kui tegelikult ohtu polnud. Mida ütleksid julgeolekujuhid, kui tegu oleks olnud sihipärase professionaalse provokatsiooniga? Saame vastuse, et oleksime reageerinud, kui oleks olnud tõeline oht. Seda aga enam ei usuta.

Kahju on tehtud

Nüüdseks on kahju juba tekkinud. Õigustamisel pole mõtet, sest keegi ei ründa. Rahvas tahab olla kindel, et julgeolek on võimeline kriitiliseks sisekaemuseks ja vajalikeks järeldusteks. Kas või näiliselt. Iga asjatundlik julgeolekuametnik teab une pealt, et ka näilisus on julgeolekut tõstev argument.

Tuleb tunnistada, et süsteem oli mäda ja seda tuleb tõsiselt parandada. Rahvas ei ole julgeolekuküsimustes professionaalne, vaid emotsionaalne. Rahvas tahab toimivat iseseisvat riiki. See ei leidnud kinnitust. Julgeolek peab olema ettenägelik kõiges. Sest ebareaalsed ohud võivad muutuda reaalseteks.

Julgeoleku, noorte ja ajakirjanduse vastutustunnet pole mõtet võrrelda. Tegemist on suure jõudude vahega.Kodanikuvalvsust oleksid võinud üles näidata valveametnikud, kes oleksid pidanud absurdile julgeolekuküsimustes tähelepanu juhtima.

Kõigile on selge, et julgeolek presidendilossis tuleb värske pilguga üle vaadata. Ajakirjandusskandaal pole aga ülevaatuse algatamiseks normaalsest süsteemist kõnelev ajend.