Täiskasvanud eestlased on vähemalt kaks korda üle elanud ajaloo lõpu tunde. Alles äsja, liitudes Euroopa Liidu ja NATOga, ning enne seda Vene impeeriumist välja pääsedes. Ning mõlemal juhul on selgunud, et pärast nädalavahetust tuleb esmaspäeva hommikul ikkagi tööle minna, ees ootavad uued lahendamata probleemid.
Uus maksukord nõuab eeltööd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ettevõtted on jõudnud juba harjuda praeguse maksukorraldusega. Teated selle muutumise kohta tabasid enamikku firmajuhtidest ja investoritest ilmselt ootamatult. Tundub absurdne loobuda nii hästi toiminud süsteemist. Maksavad ju tulumaksu need ettevõtted, kelle käsi käib hästi ja kus omanikud saavad ettevõttest reaalselt tulu.
Ning hoolimata õnnetusekuulutajatest ei ole ka riigi tulud praeguse korra kehtestamisega kannatanud. Kui 1999 saadi tulumaksu ettevõtetelt 1,6 miljardit krooni, siis 2004. aastal juba 2,5 miljardit.
Ka maksukogumine pole keeruline, seega on saanud nii maksuametnikud, raamatupidajad kui ka nõustajad mõistlikumate töödega tegeleda.
Paraku ei jäta rahandusminister kahtlust, et muutused tulevad. Euroopa Liidu ema- ja tütarettevõtte direktiivi rakendamiseks sai Eesti kõigest ajapikendust, kuna Eesti ja välismaiseid ettevõtteid ei kohelda võrdselt.
Oleks kõigile kasulik, kui uus maksustamiskord oleks varakult läbi arutatud ja nii firmajuhid kui ka investorid saaksid muutuste mõju oma tegevuses arvesse võtta.
Peaminister Ansip rõhutab tulevikust rääkides maksumäärade edasist alandamist. See ei ole kindlasti halb idee, kuid suunab meie arutlused valele rajale. Ettevõtete maksustamise puhul pole meil mitte üksnes maksumäär, vaid ka maksustamisbaas ja -hetk tähtis. Kui makse hakatakse võtma teenitud kasumilt senise dividendijagamise asemel, suureneb ettevõtete maksukoormus mitmekordseks.
Maksustamisbaasi puhul oleks hea säilitada senine, võimalikult väheseid erandeid lubav poliitika. Huvitav on võrrelda Eesti ja Saksamaa ettevõtete maksustamist. Sakslased maksustavad teenitud, mitte väljamakstavat kasumit ja palju suuremate määradega kui Eestis.
Nii peaksid Saksa firmad nagu maksma ka palju rohkem makse. Ometigi on neile tehtud sedavõrd palju erandeid, et Eesti ettevõtete maksukoormus on kõrgem!
Saab ennustada, milliseid seisukohti hakatakse esitama. Kõigepealt need, kes näevad võimalust ettevõtteid karistada. See pole konstruktiivne seisukoht, kuid selliseid arvamusi saame samuti kuulda. Kindlasti püüavad mõned valijatele meeldida ja maalivad pilte saabuvast rikkusest.
Tegelikult moodustab ettevõtte tulumaks maksutuludest umbes 5 protsenti, kõigist eelarvetuludest aga veelgi väiksema osa. Ettevõtete maksude kahekordistamise korral suurenevad maksutulud teoreetiliselt vaid 5 protsenti, praktiliselt aga veelgi vähem.
Õige oleks vaadata, kuidas mõjutab ettevõtete maksustamine ülejäänud 95 protsenti maksutulusid.
Aasta-aastalt on Eesti eksport kasvanud ning tööpuudus vähenenud, rääkimata keskmise palga tõusust. Niisugused arengud said toimuda vaid tänu väliskapitali aktiivsele osalemisele majanduses. Meiega samal lähtepositsioonil olnud riigid, kes pole suutnud olla avatud, elavad tunduvalt kehvemini.
Loomulikult pole maksustamine ainus põhjus väliskapitali tulekuks, kuid sel on oluline osa investeeringukoha valimisel. Peaksime olema uue maksustamiskorra kehtestamisel ettevaatlikud, et mitte panna kodu- ja välismaiseid investoreid oma pilku Eestist kõrvale suunama. Kapitalilt oodatav tootlus on põhimõtteliselt sama kogu vabas maailmas.
Uute ettevõtete asutajatel on samuti valida praktiliselt kogu maailmast. Ja kui Eestis peaks otsustatama lüpsilehm nahka panna, tuleb tühja kõhtu kannatada just siin.