Tartlane olla on uhke ja hää!

Viimase kuu jooksul on Tartu olümpiastipendiaatide ehk olümpialootuste projekt korduvalt kaunistanud Tartu Postimehe veerge. Selle üle saab ainult hea meel olla – Tartu kui heade mõtete linn on jällegi teenäitaja millelegi ilusale ja edasiviivale.

Tõesti, 2005. aasta kevadel sai Tartu Postimehes välja käidud idee luua selline projekt. On ju tore, kui lisaks pearahale ja kullafondile ka linna individuaalalade sporditipp toetust saaks. Aasta möödudes viis Tartu linnavalitsus koos linnapeaga idee ellu.

Eelkõige on see eetikaprojekt. Olla tartlane ja olla selle projekti kaudu tunnustatud on saanud väärtuseks. Maailmas, mis on täis ebastabiilsust, mõtlematust ja ükskõiksust. Kus vanad väärtused nagu eestlus, patriotism, perekond jne vahetatakse kiiresti ümber lihtsalt rahaks.

Ka linnavalitsuse moodustatud komisjonil oli kaks teed: kas teha tartlane olemisest äri või väärtus. Kas osta kokku tippsportlased või toetada järjepidevust ja lojaalsust Tartule. Mindi viimast teed ja sellega jäädvustati ennast Tartu ajalukku kui tartlaseks olemise väärtuse (taas)loojad.

Suusataja Peeter Kümmel ei olnud otsusega rahul. Tema tahab ka olla põline tartlane. Selle eest talle suur tänu, ainult ei saanud aru, kumb oli olulisem, kas saamata jäänud raha või see, et teda päris tartlaseks ei peetud.

Doktorant Kümmel võiks peeglisse vaadata ja endalt küsida, kui suur on juhus, et Tartu-armastus lõi välja just 3-4 päeva enne avalduste esitamise lõpptähtaega, sest siis vist tehti uus sissekirjutus armsasse kodulinna. Ei jäänud ka komisjon seda juhust uskuma – müts maha nende kindlameelsuse ees.

Siinjuures peaksid paljud mõtlema, kas ongi kõige targem ennast Tartusse sisse kirjutada. Tallinnal, meie pealinnal, on Tartust neli korda suurem linnaeelarve. Teades ajaloost, et Tallinn meid ikka üle trumpab, võib oletada, et sealsed olümpiastipendiumid tulevad kordi kopsakamad. Mõtelge! Vahetad üks kord, vahetad teine kord. Töökohta, elukohta, kodakondsust, autot jne.

Olin aastatel 2000–2004 Eesti Kergejõustikuliidus sama laadi projekti juht ning algul põrkusime sealgi samalaadsete probleemidega. Nagu nüüd Tartu puhul võeti peale sportliku saavutusvõime arvesse ka tartlaseks olemine, oli meil toona määrav kergejõustikustaadionil saavutatud tulemus.

Räägiti sealgi küll andekusest, tulevikust, sääre kaunidusest jne. Olime kindlad ja hoidsime kinni tulemusest. Lõpuks jõudis nelja aasta jooksul projektist läbi käinud 15 (1979 sündinud ja nooremad) kergejõustiklasest olümpiale 8.

Tartu olümpialootuste puhul väärtustatakse tartlaseks olemist. Kindlasti peaks Tartu olümpiastipendiumi määramise komisjon kaaluma tartlaseks olemise aja pikendamist vähemalt 2-3 aastale, muidu võib juhtuda, et järgmisel aastal on meil 10–15 tippsportlast rohkem, kellel järsku, uuesti, järjekordselt või ka esmakordselt lööb välja tohutu (raha)armastus meie kodulinna vastu.

Samal teemal: Peeter Kümmel «Kes otsustab tartlaseks olemise?», TPM, 3.02.