Uut omandireformi ei tohi enam teha

Ülo Puusepale tagastas Tallinn tema isale kuulunud majad Toompuiesteel 1994. aastal, kuid hiljem see otsus tühistati, sest Puusepa pere pages 1941. aasta veebruaris sõja jalust Saksamaale. Nüüd peab mees koos oma poja Christianiga kohtulahinguid, et maju siiski endale saada. Eestis on praegu umbes 200 maja, mille omanikud, kas eestlased või sakslased läksid enne Teist Maailmasõda Hitleri kutsel Saksamaale.

FOTO: Marina Puškar

Paul Varuli arvates aitaks taas esile kerkinud Saksamaale ümberasujate vara tagastamist lahendada lihtne seadusemuudatus, tollaste poliitiliste otsuste ülevaatamine oleks aga suur viga.

Taas on päevakorda tõusnud 1941. aasta veebruaris ja märtsis Eestist Saksamaale ümberasunutele vara tagastamise probleem. Vaieldakse selle üle, kas muuta omandireformi aluste seadust (ORAS) nii, et ümberasunutele, õigemini küll nende pärijatele Eestisse jäänud kinnisvara tagastada või mitte. Vaidlus on polariseerunud huvi järgi kaitsta kas endisi omanikke või praegusi üürnikke, kes ümberasujatele kuulunud majades elavad. Mitmed poliitikud on rõhutanud, et probleem tulebki lahendada riigikogus tehtavate poliitiliste otsuste kohaselt.

Poliitilist otsust ei ole aga huvide vastandlikkuse tõttu õnnestunud siiski teha ning jätkub kahetsusväärne patiseis: ümberasujate pärijad loodavad vara tagasi saada, kehtiva ORASe alusel seda teha aga ei saa, sundüürnikud tahavad oma kortereid erastada, kuid ka seda neile ei võimaldata.

Uut otsust ei tohi teha

Leian, et senine arutelu on kulgenud vales suunas, lahendus ei tohiks sõltuda uutest poliitilistest otsustustest, mida tagajärjetult on püütud teha. Poliitiline otsus tehti juba 1991. aastal ORASe vastuvõtmisel: Saksamaale ümberasujatele ORASe alusel vara ei tagastata ega kompenseerita.

See käis nii 1939. aasta ümberasujate kui ka 1941. aasta nn järelümberasujate kohta. Nagu kõik ORASe reformireeglid, oli see tolleaegne poliitiline kokkulepe.

Võib vaielda, kas see otsus oli õiglane või ebaõiglane, kuid on selge, et see jõustus 1991. aasta suvel.

Saksamaale ümberasujate ORASe õigustatud subjektide hulgast väljajätmisel lähtuti eelkõige sellest, et nemad said siiski teatud eeliseid ning olid paremas olukorras võrreldes nendega, keda küüditati või kes põgenesid, jättes oma vara maha. Ma ei taha öelda praegu, et selline otsus oli ainuõige ja ainuvõimalik, võib-olla oleks võinud otsustada ka teisiti, sest ka selle kasuks leiab argumente, et ümberasujad oleksid võinud olla ORASe kohaselt õigustatud oma vara tagasi saama.

Kuid reformiotsused on tollased poliitilised otsused, millest tuleb lähtuda, meeldivad need või mitte. Ka paljusid muid ORASega seotud probleeme võib arutada, kas need sai õigesti lahendatud, näiteks tagastatavatel kinnistutel lasunud võlgade arvestamine, pärijate ringi ja omandireformi objektide määramine jne.

Neid otsuseid tuleb käsitleda tollaste poliitiliste kompromissidena, üks kokkulepe tingis teise. Kui praegu, ligi 15 aastat hiljem, hakatakse revideerima ühtesid kokkuleppeid, moonutaks see kogu reeglistikku – üks muudatus oleks 1991. aastal tinginud teise.

Õigustatud huvid

Siis oli keskne probleem vaidlus selle üle, kui lai peaks olema õigustatud isikute ring, sest omanikke endid oli eelduslikult vähe elus. Kokkulepe laias pärijate ringis oli üks põhjus, miks Saksamaale ümberasujad ORASe õigustatud isikute hulgast välja jäid – oli selge, et liiga lai õigustatud isikute ring põhjustab omakorda teiste ühiskonnaliikmete, näiteks üürnike suhtes ülekohut, mida aga sooviti võimalikult vältida.

Kui ümberasujad oleks loetud ORASe õigustatud isikuteks, oleks küllaltki tõenäoliselt tulnud välja jätta kedagi pärijate ringist, omaniku lapse abikaasa või keegi muu.

Toon selle näite, et rõhutada – praegu enam otsuseid õigustatud isikute puhul muuta ei tohi, sest see moonutaks 1991. aastal tehtud kokkuleppeid ja saavutatud kompromisse.

Üks 1991. aastal tehtud kompromisse: ümberasujatele jäeti võimalus, et nende vara tagastatakse või kompenseeritakse, kui Eesti ja Saksamaa sõlmivad sellekohase lepingu.

Idee seisnes selles, et kui Saksamaa on tõepoolest nõus maksma Eestile hüvitisi, siis selle arvel võiks maksta kompensatsiooni ümberasujatele või osta sundüürnikele uued korterid. Seadusesse jäänud viide võimalikule Saksamaaga sõlmitavale lepingule ongi olnud praeguse patiseisu kurja juur.

Kuigi juba 90-ndate keskel oli selge, et mingit sellekohast lepingut Saksamaaga sõlmida ei ole võimalik, on viide sellisele lepingule seaduses alles, mis ongi takistanud sundüürnikele kortereid erastada. Õiguslikult on olukord lihtsasti lahendatav – ORASest tuleb kõrvaldada viide lepingule Saksamaaga, mida nagunii kunagi ei sõlmita. Samas ei tohiks revideerida 1991. aastal tehtud otsust, et ümberasujatele ei tagastata ega kompenseerita nende vara.

On avaldatud soovi tunnistada ümberasujad ORASe õigustatud subjektideks, väites, et riigikogu seadusandjana võib ju teha ka uusi poliitilisi otsuseid. Väidan siiski – riigikogu ei saa teha uut poliitilist otsust, ilma et mindaks vastuollu põhiseaduse ja õigusriigi põhimõtetega.

1991. aastast alates on sundüürnikel õigustatud ootus – neil on õigus oma kortereid erastada, välja arvatud juhul kui Saksamaaga sõlmitakse leping, mis selle õiguse võiks välistada. Mingit muud takistust ei tohi seadusandja neile enam luua ega seda õigustatud ootust ära võtta, mis 1991. aastal anti.

Õigusriigi põhimõte eeldab, et ka riigikogu ise ei rikuks enda antud õigusliku ootuse põhimõtet. Sellepärast söandangi öelda, et ümberasujate probleem ei saa olla praegu enam poliitilise otsustamise asjaks, lähtuda tuleb 1991. a otsustest ja siis antud õigusliku ootuse põhimõttest.

On väidetud, et järgida tuleb ka ümberasujate õiguslikku ootust. See on täiesti õige, kuid nende õiguslik ootus on saanud olla seotud vaid võimaliku lepinguga Saksamaaga, kuna selle lepingu ebareaalsus on selge, on ka nende õiguslik ootus sellega lõppenud.

Mida teha?

Demokraatlikku riiki kaunistab see, kui ka seadusandja austab õigusriigi põhimõtteid ega lähtu väärteesist – ise oleme seadused teinud, järelikult võime neid ka oma soovi kohaselt muuta.

Kõigepealt tuleb tunnistada, et poliitiliselt ei saa enam midagi otsustada erinevalt 1991. aastast. Poliitiline vaidlus tuleks lõpetada. Ümberasujate probleem ei peaks olema enam erakondadele tüliõunaks, sest kõik erakonnad kahtlemata austavad põhiseadust ning sealt tulenevat õigusliku ootuse põhimõtet.

ORASe paragrahv seitse, lõige kolm sätestab: «Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.»

Seda paragrahvi ei tohi tühistada, sest siit tuleneb 1991. aasta otsus – ümberasujad ei ole ORASe õigustatud subjektid. Küll peaks seda sätet muutma, sest sellest tuleneb oluline õiguslik ebaselgus, mille kõrvaldamist ootab riigikohus riigikogult juba alates 2002. aastast – viide võimalikule riikidevahelisele kokkuleppele ei võimalda sundüürnikele kortereid erastada.

Seega tuleks tühistada seadusest vaid viide nimetatud kokkuleppele Saksamaaga, sest sellise kokkuleppe ebareaalsus on ilmselge. Sellega oleks õiguslik ebaselgus kõrvaldatud, järgides õigusliku ootuse põhimõtet.

Kuni sellist otsust tehtud ei ole, võiks ORASe § 7 lg 3 tõlgendada ka nii, et kuna sundüürnikele korterite erastamise ainukese takistuse – Saksamaaga sellise lepingu sõlmimine, mis erastamist ei võimaldaks – saabumine on ilmselt võimatu, siis seda võimatut tingimust ei tohikski enam erastamise takistusena arvestada.

Tagasi üles