Viiskümmend aastat kasvanud kirjanik

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rõõmsameelne Heljo Mänd on jätkuvalt produktiivne. Praegu kirjutab ta lugusid täiskasvanutele.

FOTO: Peeter Langovits

Alustaks dialoogiga, mis on inspireeritud laupäevase sünnipäevalapse Heljo Männi loomingust. ««Kui õige kirjutaks natuke,» ütles väike Laisk. «Miks natuke,» arvas suur Laisk «kirjutaks parem palju.» Kirjutasid ühel päeval, oli tore. Kirjutasid teisel päeval, meeldis veel rohkem.» Seitsmekümneselt tunnistas Heljo Mänd ühes intervjuus, et kõik eelnevad olid õpipoisiaastad ja nüüd oskab ta kirjutada. Enam-vähem. Nüüdseks on ta kirjutanud 50 aastat.

Mis ajendas toimekat pereema, kelle päevad laste ja koduga niigi piripardani täidetud, lastekirjanikuks hakkama? Kirjanik ise tunnistas, et tal on siiamaani kahju, et on lapsepõlvest välja kasvanud. Ainus viis sinna tagasi pääseda on olla aeg-ajalt lastekirjanik.

Ideaalse peremudeli looja

Heljo Männi looming hõlmab kõiki žanreid ja vanuseid. Ta on kirjutanud mudilastele, keskastme õpilastele, murdeealistele ja täiskasvanuile. Ta on kirjutanud luuletusi, proosat ja näidendeid, tõlkinud saksa lasteluulet («Himplike ja Pimplike») ja norra lasteluulet («Vaikivad trollid»), R. L. Stevensoni lasteluuletusi ja arvukalt vene ning vennasrahvaste luulet, nagu S. Mihhalkovi «Onu Stjopa», M. Lermontovi «Deemon» jne.

Silmatorkavalt paljud Männi luuletused on viisistatud («Mina ka!»; «Jorupill jonn»; «Karujõmmi unelaul»), noortejutt «Toomas Linnupoeg» koguni muusikaliks saanud, hulk jutte raamatust televisiooni läinud nagu Mõmmi, või televariandist tee raamatusse leidnud nagu «Nõiakivi», mõlemad omakorda pildiplaadile jõudnud. Kirjanik on ise oma kirjutatut plaadile lugenud («Jänese Juta pühadepabin»).

Männi looming pole tõepoolest jäänud paberile passima. «Karu aabitsa» (1971) tegelased Mõmmiga eesotsas jõudsid 1973–76 televisiooni kaudu igasse kodusse. Karulaane rahva «20 aastat hiljem» kujunes sama menukaks.

Toimis nostalgia, toimis seriaaliefekt. Vähe sellest, lood olid sama armsad, turvatunnet sisendavad ja humoorikad. Kirjanik esitab karupere abil ideaalse peremudeli – kolm põlvkonda elab sõbralikult üheskoos. Kõrval on esindatud ka paraku üha tavalisem pere, mille moodustavad ema ja laps. Need on Jänese Juta pisi-Jankuga.

Nakatavad laulud

Karulaane lugude telemenu tuules tuli ja tuleb üha uusi Mõmmi-sarja raamatuid. Sõbranna Helju Rammo kunagisele hoiatusele vaatamata, et kui ta kohe Mõmmi lugude kirjutamist ei jäta, on ta lõpuks ise mitte Heljo Mänd vaid Heljo Mõmm ja keegi ei tea ega mäleta kirjaniku muid töid.

Tegelikult poleks ju selleski, et Mändi kõige paremini Mõmmi emmena tuntakse, midagi kurbloolist. Mõmmi edust hoolimata mäletatakse-teatakse hästi ka kirjaniku muud loomingut. Eriti seda varasemat. Eriti neid luuletusi, mis viisi külge saanud. Ja neid on otsatu arv. Kindla peale oskab iga soliidses keskeas kodanik unepealt Karujõmmi unelaulu joriseda. «Mina ka!», «Jorupill jonn» jpt on küll Entel-Tenteli saatest, küll lasteaiast külge jäänud nagu tuulerõuged.

Heljo Mänd tuli lastekirjandusse 1957. a luulekoguga «Oakene», mis tõusis üle oma aja õpetlik-tõsise lasteluule taseme. Autor tunnetab pisikeste poiste-tüdrukute maailma ega suru suurte tarkust liialt peale.

Tol ajal nappis mudilastele sobilikku lugemisvara, mis ajendaski noort ema oma lastele luuletusi ja lugusid välja mõtlema ning laste uneajal neid ka kirja panema. Abikaasa õhutusel ning Ralf Parve kaasabiga sai esimese kogumiku käsikiri valmis ning trükki. Vastuvõtt oli soosiv ja uusi raamatuid tuli igal aastal juurde. 1962. a hakkas Mänd mudilastele ka jutte kirjutama. «Uues majas» on esimeste Mustamäe laste raamat.

Pisitasa kaldubki kaalukauss jutukirjutamise poole. «Tuul peas» (1964) võtab üles vanemate lahkumineku teema. «Koer taskus» (1967) kõneleb lasteaiapoisist ja tema mängukoerast. Nässu on lapse «teine pool». Ei, mitte pahem pool, vaid see osa, kust tulevad pöörasevõitu ideed ja eksperimendid, mille tagajärjel paraku ka pahandust sünnib. «Nurrmootori» (1969) puhul on tegu omalaadse tehnilise fantaasiakirjandusega, milles tegutseb robot, Imbi kass sõidab kosmosesse ja toimub veel üht-teist uskumatut.

Suureks kasvanud autor

Autor kasvab koos oma lastega. 60ndate lõpus kirjutab ta juba suurematele lastele ja teismelistele. Oma laste ja nende sõprade koolielu pealt kirjutas Mänd «Toomas Linnupoja» (1968) ja «Miks sa vaikid?» (1969).

Esimesse läksid kõik naljakad juhtumused, teise tõsised; esimene poisteraamat, teine tüdrukutele. «Miks sa vaikid?» äratas tähelepanu, vastukajasid ja võitis paljudeks aastateks lugejaid. Sedalaadi kirjandust võis tollal ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Ilmunud oli Rannamaa «Kasuema», Männi raamatuga samal aastal tuli A. Perviku «Õhupall», alguse sai ka

S. Truu Silja raamatute rida. Tarvidus ning nõudlus selliste juttude järele, nagu Männi kirjutatud Bianka lugu, oli suur.

Niisiis oli kirjanik 70-ndate alguseks «suureks kasvanud», kui ühtäkki sündis «Karu aabits» ja Mõmmi. Millest võib aimata, et majja tuli taas peenikest peret. «Karu-aabits» (1971) oli haridusministeeriumi tellitud. Et vältida poliitilisi teemasid, viis Mänd täheõppimise metsa karude, huntide, rebaste, jäneste seltsi.

80-ndatel sai kirjanikul «Jorrupõrnika» ja «Kissellikate» aeg läbi. Nüüd kirjutas Heljo Mänd rohkem suurtele lastele: «Uks endasse» (1979), «Väike malemäng tänaval» (1981), «Kalad akvaariumis» (1987) jne, milles on tundliku teismelise eneseotsinguid ja muid sellele eale iseloomulikke mureasju. Lood on närvilised nagu toonane aeg. Autor on püüdnud olla esmajoones õiglane, avameelne ja mõistev.

Mitte ainult lastekirjanik

1983. a ilmunud jutukogu lapsepõlvemälestustest «Väikesed võililled» tunnistati J. Smuuli kirjanduspreemia vääriliseks. Lood olid valmis juba siis, kui kirjanikul aastaid 40. Kirjastaja arust polnud see sobilik iga mälestusi avaldada. 17 aastat hiljem lood ilmusid, tõsi küll, muist lükati kõrvale kui laste jaoks sobimatult murelikud.

Heljo Mänd on kirjutanud ka täiskasvanuile. 60-ndatest alates ilmus luulekogusid, 1985. a alates proosat. Praegu kirjutab ta suurtele tõsiseid lugusid ja väikestele vallatuid. Täiskasvanute tõsised raamatud kannavad väikese vallatusega sätitud pealkirju, nii et kujunemas omalaadne Pp sari (Paberipulm, Pastoriproua, Pihlakapimedus, Pipraparadiis jne).

Sadakond raamatut kaante vahel, üht-teist töölaual – erksat vaimu ja jaksu jätkata!

Heljo Mänd

• Sündinud 11. veebruaril 1926

• Kirjutanud proosat ja luulet nii lastele kui ka täiskasvanutele

• Esimene luulekogu «Oakene» (1957)

• Esimene proosaraamat «Uues majas» (1962)

Mõned olulisemad teosed:

• «Tuul peas» (1964), «Koer taskus» (1967), «Nurrmootor» (1969), «Toomas Linnupoeg» (1968), «Miks sa vaikid?» (1969), «Karu-aabits» (1971), «Uks endasse» (1979), «Kalad akvaariumis» (1987), «Väikesed võililled» (1983), luulekogud «Pillerpall» (1973) ja «Rohupäike» (1986), näidendivalimik «Mõmmi, sabata krokodill ja teised» (1980).

• Tuntumad viisistatud luuletused on «Mina ka!», «Jorupill jonn», «Karumõmmi unelaul». Telelavastused «Mõmmi ja aabits», «Mõmmi ja aabits 20 aastat hiljem», «Nõiakivi».

    Tagasi üles