Lastekirjanduse raudvara Heljo Mänd ütleb, et on peaaegu kogu oma loomingu kirjutanud elust maha. Kõiki enda loodud kangelasi armastab vanaproua väga.
Heljo Mänd kirjutab jutud elust maha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väikeses raamatuid täis toas lume alt piiluvate Nõmme mändide vahel on sündinud palju lastekangelasi: Mõmmi, Toomas Linnupoeg, «Nõiakivi» müstiline rahvas ja paljud teised.
Soe vanaproua istub oma laua taga tänaseni iga päev, kas või natukene, ja paneb kirja mõned read. Kirjutamine on tema päeva asendamatu rõõm.
«Ma pole kunagi saanud pühenduda kirjandusele ja kirjutamisele nii palju kui praegu,» ütleb Heljo Mänd, kes on kirjutamise kõrval üles kasvatanud neli last, on vanaemaks kümnele lapselapsele ja vanavanaemaks veel omakorda viiele. «Nüüd on mul selleks aega, aga öelda on rohkem kui jaksu seda kirja panna,» ütleb vanaproua, kellest elujõulisemat annab otsida.
Karud ja jänesed
«Aabitsalood sündisid tütar Ebe-Ruuta hälli kiigutades,» meenutab Mänd. «Mõmmi ja Mõmmibeebi oi, teda ma armastan väga.» Viimane valminud käsikiri ongi Männil Mõmmibeebi memuaaridest.
«Olen oma tegelaste suhtes väga nõudlik,» ütleb ta ja lisab, et ei lase ühelgi neist ennast korrata, «uus raamatu tuleb siis, kui neil on jälle midagi öelda.»
Kui vanasti ei olnud kirjanikule sõnum oluline «Ma ei aimanud selle peale mõeldagi, olen kirjanikuks kasvanud väga pikka mööda,» ütleb Mänd , siis nüüd on tema teostes ka sõnum «midagi rohkemat,» ütleb ta ise , sest väidab end olevat nii vanaks saanud, et oskab seda nüüd lõpuks teha.
Heaks lastekirjanduseks peabki Mänd raamatuid, milles on midagi ka täiskasvanutele. «Laps saab sellest loomulikult omamoodi aru, ja see ongi hea, sest heal tekstil ongi mitu tasandit.» Kirjaniku sõnul peab hea raamat puudutama nii suurt kui ka väikest hinge.
Heljo Mänd leiab, et just tema enda lapsed on need, kes on temast tegelikult kirjaniku teinud. Ta hakkas rohkem ridu paberile seadma soovist pajatada neile lugusid ajal, mil raamatuid oli vähe saada.
«Mu sõbrad ütlevad, et mu raamatuid on põnev lugeda seal pole sündmust, kuid igas lõigus on elu,» ütleb ta.
Kirjutiste elulisuses on suur roll tema lähedastel, sest endiselt kirjutab Mänd palju maha just oma perekonna juhtumistest, laste ütlemistest, lapselaste maailmanägemusest ja eneseväljendusest. «Nii on lihtsam ja ega mõnda asja, nagu Rebase Reinu vempe, ise välja ei mõtlegi.»
Ka aabitsa kirjutamisega nõustus kirjanik kunagi vaid tingimusel, et tema peategelane on karu. Karu on justkui Mändide perekonna sümbol. «Tavatsesin ka oma abikaasat nii kutsuda,» poetab vanaproua suunurgast.
Kirjaniku sõnul on temalt sageli päritud, miks ta kirjutab nii palju just loomadest, kui võiks pajatada lastest endist.
«Ma ei teagi miks, tunnen lihtsalt, et pean nii kirjutama,» ütleb ta mõtlikult, «ehk sellepärast, et lapsepõlves oli mu elus jänestel suur roll, sest nad täitsid mu muinasjutumaailma ja aitasid läbi elada tegevusi, mis mul haige lapsena sageli reaalses elus puudu jäid.»
Kirjutades Mänd lugejale ei mõtle. «Kui mõtleksin kogu aeg, kellele ma kirjutan, siis kaotaksin iseenda. Keskendun sellele, kuidas on see minus tekkinud, kuidas minust tuleb ja kuidas väljendust otsib,» leiab ta veendunult.
Kõige paremaks lugeja ja kirjaniku suhteks peab Mänd seda, kui kohtad täiskasvanud inimest ja ta räägib sulle lapsena sinu loomingust loetust.
Tõi lapsed tagasi
«Kord Rahva Raamatus lugejatega kohtudes tuli minu juurde täisealine mees ja küsis, kas «Miks sa vaikid» on minu kirjutatud raamat,» hakkab kirjanik innustunult pajatama.
«See olevat 13-aastaselt olnud ta lemmikraamat ja ta läks just sinna kooli, millest raamat pajatas ning kuulis siis, et tema kirjanduse õpetaja olevat olnud minu prototüübiks,» jutustas ta. «Ja siis ta ütles need sõnad,» langetab Mänd hetkeks mõtlikult pea: «Kohtumine ühe elusa lastekirjanikuga on nagu kohtumine päkapikuga.»
Männi sõnul on sellised hetkel kirjaniku õnn. «Siis saad aru, et oled teinud tööd, mis on kusagile inimese hinge jäänud.»
«Teate, mida pean oma olulisemaks panuseks eesti kirjandusse,» ütleb ta ühtäkki. «Tõin lapse sinna tagasi just igapäevakontekstis.» Selle tühimiku on Mänd täitnud ka täiskasvanute kirjanduses, sest oma viimastes raamatutes on ta just vanaema ja lapse suhte tugevalt sisse toonud.
Et teda eelkõige lastekirjanikuks peetakse, selle üle Mändi ei kurvasta, kuid ütleb samas, et eks üks ema tahab ikka kõiki oma lapsi tunnustada.
Ise peab ta rohkem lugu just oma viimase aja loomingust. «Kasvan kogu aeg, «Mõmmis» olen hoopis teistsugune kui oma loomingus täiskasvanutele,» ütleb ta ja tunnistab, et tema täiskasvanutele kirjutatu on jäänud justkui tähelepanuta. «Ju siis ei ole veel selle koha pealt tulnud õige aeg,» sõnab ta mõtlikult.
Teosed näitusel
Kuni 23. veebruarini võib rahvusraamatukogus näha suurt osa Heljo Männi elutööst. Näitusel «Kirjutades tagasi lapsepõlve» on väljas 100 teost tema loomingust, valik raamatute originaalillustratsioone ja käsikirju, Mõmmipere ETV arhiivist ja palju muud.
Allikas: PM