Rait Rosina näitusel «Kõik on nii hästi!» eksponeeritakse viit hiigelformaadis maali koos saksa-eesti helilooja Gerhard Locki komponeeritud helitaustadega.
Kõik on nii hästi! Superhästi
/nginx/o/2018/04/11/7773929t1h56be.jpg)
15. veebruar 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rosina ja Locki koostöö sai alguse 2003. aastal, Vaala näitusega lisandus Jüri Muttika tarbimisühiskonna-kriitiline, ideaalide palvlemist ja ostmisakti võrdsustav manifesti-sarnane pöördes saatetekst.
Lock, kes muusikaakadeemia doktorantuuris muusikateadust õpib, on tulnud nimme Eestisse kui Pärdi-Räätsa-Tüüri kodumaale nüüdisaegset muusikat õppima, suhtleb vabalt eesti keeles ja on neile, kes eneseteostust maailmas võrdsustavad siinse tolmu võimalikult kiire jalgelt pühkimisega, paras mõistatus.
Kui allkorrusel näidatakse meile nelja erineva loojatüübi koondportreid, siis rõdul eksponeeritav üle kümnemeetrine pannoo «Kõik on nii hästi!» (2006 ) pürib oma täismaalimata lahmakate pindadega otsekui ühiskonna sanitariks.
Haiguslugu-koomiks
Näha on algstaadiumis haiguslugu-koomiks, kus toimetavad raisakotkad, vastkoorunud tibud, kiirabiautod, rahustavad süstid ja medvennad.
Veidi juugendist inspireeritud, egonschielelikus lohmakas maneeris maalitud kalakotkad tiibadel, ahnelt avatud valaskala päratu kurk keskel, jääb triptühhoni maalitehnilistest taotlustest ja vihjelisest sisust vaatajale ilmselt palju segaseks, kuid selle võrra suurema kõla saab 19-minutiline soundtrack, kus laagripärane «Its wonderful, its wonderful» mantrana aina kordub ja mällu keevitub.
Nojah, kas võib Vaala taevakorrust tarbimiskarussellilt väljakukkunute ravilaks nimetada, kuid tõeline power play ja titaanlikud energiad möllavad all, see on tõsi.
Nelja, pealkirja alusel justkui kunstimaailma siseasju ajava sisendusliku maali ikonograafia ja soundtrackide sünergia tõuseb pildi ja heli teineteisega arvestavast delikaatsest dialoogist, ja see ülendab kõik neli iseseisvaks suveräänseks päikesesüsteemiks, mingi kiire läbimarssimine pole siin lihtsalt võimalik!
Maali «Hüperrealistlik kunstnik» soundtracki justkui suu-vett-täis mulisemine transformeerub helisünteesi läbi kriiskavaks ohusignaaliks, niisamuti nagu pildilise poole pealt otsekui kloaagist meid tühjade helesiniste silmadega pilutava valepreestri roosakashallis näos jääb kõik tardunuks, kui detsibellide tõttu kõrvadest tolknevad verenired välja arvata.
Rosina maalide vormitunnused võivad küll kohati meenutada itaalia ja saksa transavangardsest maalikunstist lähtuvat neoekspressionismi, maailmakunsti 1980ndaid, kuid imponeerib Rosina eesti-ballaadidelik maailmanägemine, otsekui kristluse-eelsest perioodist pärit ühtsustunne looduse ürgjõudude ja kreatiivse energia vahel.
Ja see ei ole imporditav ega laenatav.
Mõtlev pintsel
Maalidel «Eksistentsiaalne kunstnik» ja «Pragmaatiline kunstnik» kujutatud fantastiliste olendite kujutamise kaanoneid pole olemas, vaatamisel võtame nood ometi kadudeta omaks, sest muinasjuttu räägitakse meile sellise enesestmõistetavusega keeles, mille pildilise vaste reeglid Rosin samas ise ka kehtestab.
Liikumine värskel jääl, siin ja praegu, annabki vaatajale lisa-adrenaliini, olendite kujutamisel õnnestub tal muidu vältimatut stilisatsiooni vältida ja mingi 0-vormile lähedale jõuda, vaba, lopsakas ja loomulik maalitehnika, n-ö mõtlev pintsel tuleb loomulikult kasuks.
Paljugi sellest filosoofilisest prügist ja teoreetilistest konstruktsioonidest, mis noortele kunstnikele teoste loomise ajendiks võisid olla, jääb vaatajale hoomamatuks, kuid nood on kui kargud (nii nagu kõrgkoolides antav õpetuski) oma rolli täitnud, öelda tahtmise intensiivsus ja vaimne laetus, need on oma füüsiliselt loetavad jäljed maalidesse jätnud.
Ja see on peamine.
Uus kunstinäitus
Rait Rosin
«Kõik on nii hästi!»
Vaal-galeriis 28. veebruarini