Kultuurigenotsiid ehk mida Stalin eesti kultuurile õigupoolest tegi

Moskvast saadeti ettekirjutused ja kriitikud, siin valmistati skulptuurid. Pildil Olav Männi «Vürst Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel» (1950). Foto: Lauri Kulpsoo

Hirm vangla, laagrisse sattumise, tööst ilma jäämise, perekonna, sugulaste ja muu pärast... Sellisena on raamatus «Kultuurigenotsiid Eestis» loetletud kultuuriharitlaste käitumise ja tegevuse peamisi motiive Stalini valitsemisajal. See oli väga karm aeg. Pitser, mille see siinsele kultuurielule vajutas, oli võimas.

Vanema põlve ajaloolane Toomas Karjahärm ja alles paar aastat tagasi ülikooli lõpetanud Helle-Mai Luts panid kokku raamatu, mis kirjeldab 20. sajandi üht suurimat pööret eesti kultuuris. Sellele eelnes rahvuskultuurile hoogne struktuuride rajamine ja loominguline puhang omariikluse 1920.–1930. aastatel. Võimuvahetus ja sõda lõikasid kasvamisse nagu noaga.

Et Helle-Mai Luts tegi Tallinna Ülikoolis sellel teemal magistritöö, siis on temal raamatu puhul oluline osa andmete ja faktide kogujana. Kultuuriintelligentsi käekäiku juba pikemat aega uurinud Karjahärmi puhul võime oletada terviku moodustaja, konteksti lisaja ja kokkuvõtete tegija rolli.

Hoop kultuurile

Et umbes poole raamatust võtavad enda alla mitmesugused lisad ja koopiad omaaegsetest dokumentidest, siis kuulub teemaarendusele endale napilt poolteistsada lehekülge. Mis omakorda tähendab, et arhiivimaterjalidest ja varasematest uurimustest moodustatud skeletile pole autorid teab kui palju liha ehk inimlikku mõõdet ümber kasvatanud.

Ajaloo uurimisel tekitab subjektivism poleemikat. Kaine ratsionaalne hoiak ja tõestatud fakt on rohkem au sees kui oletustel või maitsel põhinev hinnang. Aga kunstide vallas viimasest siiski päriselt ei pääse – ka ajaloo kirjutamisel mitte.

Kultuurigenotsiidi raamat on selles küsimuses ettevaatlik ja piirdub üksikute loosunglike hüüatustega, mis arvatavasti polegi mõeldud kellegi veenmiseks, vaid pigem vürtsina kohati kuivaks kippuvale tekstile.

Põhiliseks võib siin pidada katset näidata, kui laastavalt mõjus sõda eesti loovintelligentsi arvukusele, milliseks kujunes poliitilise võimumuutusega kaasnenud olukord kultuuris ning millised ahistavad päitsed surus muusale pähe kõrgstalinismiaegne sotsrealism.

Lühidalt: perioodi 1940–1953 ei saa vaadata ainult mustvalgetes toonides. Kaks suuremat küüditamislainet kultuurirahvast eriti ei puudutanud. Aga sõjakaod olid langenute ja põgenike näol hinnanguliselt umbes neljandik loovintelligentsist, ehk osatähtsuselt suuremad kui eesti rahval tervikuna.

Aga nii 1940 kui ka sõjajärgsetel aastatel kogus nõukogude propagandamasina rakkes olev kultuuritegevus hoomatavalt hoogu. Neile paljudele, kes «laulsid õiget laulu», jagus tellimusi ja tööd. Alates 1947. aastast tugevnes surve loomingu sisule ja vormile järsult, kuigi ääremaal Eestis toimus see pehmemalt ja mõningase viivitusega.

Alles pärast kurikuulsat 1950. aasta märtsipleenumit võttis asi väga kurja pöörde. Umbes 50 kultuuritegelast saadeti vangilaagrisse ja vähemalt 400 kaotas töökoha. Toimunut on õige nimetada Moskva käsul toimunud nõiajahiks, et hirmutada tõrksaid.

Loominguga tegelevatel inimestel oli siis valikuid väga vähe. Neile oli peale surutud hamletlik «olla või mitte olla». Me ei tea, paljude puhul, kes teisiti valisid, milline võinuks nende potentsiaal olla. Selle üle «Kultuurigenotsiid Eestis» ei spekuleeri.

Samuti hoiduvad autorid hinnangust, millisel määral selles ellujäämismängus omandatu muutus hilisema (nõukogude) eesti kultuuri pärisosaks. Nad piirduvad vaid nentimusega, et rasketele hoopidele vaatamata suutis kultuur püsima jääda.

Seepärast on isegi hea, et rahulikult ja kiretult kuhjatakse raamatus lugeja ette fakte, daatumeid, nimesid ja numbreid. Hinnanguid suunata püüdvad vahelõigud ei ole nii jõulised.

Astumata sammudest

Aga kultuurigenotsiid? Võib oletada, et raamatu kätte võttev lugeja arvab teada saavat, kuidas Stalin ja tema käsilased tegid kõike seda eesti rahva vaimu tapmiseks – et see oli genotsiid meie vastu. Võta näpust!

Tegelikult rõhutab Karjahärmi-Lutsu raamat ikkagi seda, et see, mis toimus, oli küll genotsiid, kuid suunatud mitte niivõrd rahvusgrupi, kuivõrd teatava vaimulaadi ja maailmatunnetuse vastu. Niisugune vaatenurk on oluline samm edasi, kuigi nõukogude-perioodi Eesti (kultuuri)ajaloo sirgeks kirjutamisel on veel palju samme ees.

Raamat

Toomas Karjahärm, Helle-Mai Luts.

«Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud 1940–1953»

Argo 2005