Enamasti on vangilaagrite puhul kirjeldatud nende kinnipeetavate olukorda. Seekord tahaksin rohkem rääkida inimestest, kes töötasid seal valvuritena. Pärast Teist maailmasõda Tallinnas Endla tänaval tegutsenud sõjavangilaagri nr 286 kolmandas osakonnas töötas 1946. aasta augustis 37, 1947. aasta kevadel 31 ja 1948. aasta aprillis 33 inimest.
21. septembrist 1946 oli vangilaagri ülemaks kapten Aleksei Nikolajev, järgmise aasta 1. augustist töötas sel kohal alampolkovnik Jefim Manõev. Seejärel täitis 1948. aastal seda ametit lühemat aega Lev Lazarevski ja alates 1. veebruarist 1948 Leonid Batõgin.
Pirivilegeeritud seisund
Laagri ülemal olid asetäitjad varustuse, tootmise ja poliitalal. Neist kolmest mõjukaim oli viimane.
Kuigi laagri juhtkond oli suhteliselt väike, allus neile inimestele mitu osakonda.
Enamik osakondi koosnes samas vaid ühest ametnikust. Suurim oli valve ja reiimi osakond, mida juhtis valvekomando ülem ja kuhu kuulus koos valvuritega 13 inimest. Operatiivgrupp, mille ülesandeks oli vangide meelsuse kontroll, koosnes kolmest inimesest.
Kellelegi pole saladus, et Nõukogude repressiivorganite töötajad olid privilegeeritud seisundis. Kui mitte arvestada neid naiivseid, kes sattusid salateenistusse tööle filmide ja ilukirjanduse kaudu tekkinud pettekujutluse kaudu, siis tavaliselt meelitasidki inimesi sinna siiski materiaalsed hüved ja haiglane soov nautida hirmu, mida see ametiasutus kaaskodanikes tekitas.
Töö repressiivorganis võis maha pesta ka süü varguses, röövimises, kaklemises või isegi tapmises.
Neil, kel oli oma tulevasest ametist tööle minnes teistmoodi arusaamine, jäi üle kas reaalsusega kiiresti kohaneda või sattuda ise salateenistuse hammasrataste vahele.
Kohalikke nõukogude võim eriti ei usaldanud repressiivorganitesse tööle võtta. Seetõttu määrati võtmepositsioonile peaaegu alati sisserändajad. Eriti ilmne oli see Baltimaades.
Kohe pärast sõda lõid Nõukogude salateenistused Eestis väga tiheda võrgustiku. Isegi nende madalaimate lülide etteotsa ei määratud reeglina eestlasi, vaid suure kogemusega vene tekiste. Nemad loomulikult eesti keelt ei osanud ja seetõttu tuli ametisse värvata suurel hulgal tõlke. Võimalik, et eesti rahvusest tekistid töötasid juhtivatel kohtadel kusagil väljapool Eestit.
See üldine seaduspära kehtis ka Endla tänaval asunud sõjavangilaagri puhul.
Küllap seletab selline olukord asjaolu, miks isegi ametlike dokumentide järgi iseloomustasid olukorda Endla tänava vangilaagris käegalöömine distsipliinile, varastamine, lausjoomine ja vägivald kaitsetute kinnipeetavate suhtes.
Pidevaks probleemiks oli näiteks ladudest varastamine. Usaldusväärsete inimeste, s.o mitte kohalike seast ei õnnestunud leida ausameelset laohoidjat. Lõpuks lahendati olukord sellega, et üks vangidest määrati lao juhatajaks.
Ühest 1946. aasta 20. märtsil kirjutatud kirjast selgub, et laagri valveohvitseri ametit pidav Rõbin tegeleb süstemaatiliselt joomisega ja peab ka teenistust joobeseisundis. 21. juulil 1946 puhkes laagri sööklas suurem kaklus, mille algatajaiks olid nooremleitnant Gluhhovtenko ja leitnant Kanajev.
Leebed karistused
Väga harva ja üldiselt üsna leebelt karistati repressiivorganites töötanud inimesi kuritegude eest, mille nad panid toime kohalike elanike kallal.
Üheks selliseks pretsedendiks oli NKVD tribunalis 19. veebruaril 1946 arutlusel olnud süüasi vanemseersant Pavel Vedenejevi ja seersant Mihhail Gunini vastu.
Nagu selgub, tungisid need laagri valvekomandos teeninud isikud pärast napsutamist koos kahe sõbraga ühte korterisse, kus korraldasid näilise läbiotsimise ja viisid ühe selles korteris olnud inimese Imanta tänavale, kus ta tapeti.
Tänu sellele, et teisel ohvril õnnestus põgeneda, saadi mõrvarid kätte. Ühele neist määrati karistuseks kümme ja teisele kuus aastat vabadusekaotust. Tolleaegsete normide järgi oli see väga väike karistus.
Loe ka 13. jaanuari Postimehest artiklit «Endla tänava laagris peeti saksa, austria ja ungari sõjavange»