Valeri Maksimov võrdleb meie olümpiakuldasid tuumakatsetustega, mis on täpselt ette nähtud ajaks õnnestunud. Ent siiski soovitab ta pompöössete preemiarahade väljahüüdmisega sportlastele oodata, kuni eufooria on lahkunud ja kainus tagasi.
Meie kord juubeldada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta sportlased on selgunud. Kristina migun kui parim nais- ja Andrus Veerpalu kui parim meessportlane. Parima treeneri kohale jäävad kandideerima Anatoli migun ja Mati Alaver. Jääb üle vaid ennustada, kes moodustavad parima meeskonna. Sellele võiks pretendeerida olümpiavõitjate hooldetiimid, aga nii pole kombeks.
Seda saame öelda juba nüüd, mil aasta lõpuni jääb enam kui kümne kuud. Asjatundmatuks tembeldataks need inimesed, kes julgeksid praegu pakkuda, et keegi migune, Veerpalut ja Alaveri edestada suudaks.
Kuid üleoleva naeru pälvinuks ka see, kes julgenuks kümmekond päeva tagasi ennustada, et Torino olümpiamängudelt tuuakse Eestisse kolm kuldset medalit. Juba ongi kadedamad naabrid uudishimutsenud, mida eestlased, keda õieti polegi, söövad. Küllap vist oma rahvustoitu kama. Kama tähendab soome keeles narkootikumi, aga ka dopingut.
Pakun, et Kristina ja Andrus kamast eriti ei hooli. Nad pole maailma parimad suusatajad, nad on esikohasoosikud ja vahel sedagi mitte. Kuid kolmerahvuseline meeskond, mille liidriteks on meie olümpiavõitjad, pretendeeriks 20. veebruari seisuga maailma parima suusatiimi nimetusele.
Aasta tagasi olid konkurendid edukamad, aasta pärast võib parim olla juba keegi teine. Võitmatu pole isegi Michael Schumacher ja tema meeskond, nagu eelmisel aastal veendusime.
Väiksem, järelikult targem
Suurbritannia olümpiakomitee president Simon Klegg teatas nädal enne olümpiamänge, et kui britid saavad Torinos ühe medali, loetakse see kordaminekuks.
Aastast 1924 on Suurbritannia saanud keskmiselt igalt taliolümpialt ühe medali. Neli aastat tagasi läks eriti hästi võideti kuld naiste curlingus ja pronks skeletonis. Enamik britte vist ei teadnudki, kus olümpiamängud peeti.
Kui nemad loevad ühte medalit saavutuseks, peaksime meie oma talispordi tasemega väga rahul olema. Aga me pole.
Tipp hiilgab nagu kirikutorn kuldselt kaugele, aga allpool terendab vaeste patuste alev. Eesti teatenaiskond oli Torinos ülekaalukalt viimane, laskurid suuskadel ei saa asjale pihta, lumelaual vigurdajad alles õpivad püstijäämist. Tahaksime paremat, sest see aitab unustada muud mured.
Albioni külad on kaunimad ja maarahvas rõõmsam, neil pole muresid, mis kuldmedalitega leevendamist ootavad. Väike on sunnitud olema tublim, ta peabki olema kavalam, osavam, leidlikum, targem. Nagu meie silmad Torino mängude ajal üha suuremaks minnes näevad, on see täiesti võimalik.
Mati Alaver on kunagi öelnud, et Veerpalu ja Mae pole nii andekad, et võita kõiki pidevalt, olla esimeste hulgas kogu hooaja kokkuvõttes. Nad peavad vastu treeningu- ja võistluskoormustele, mis teevad neist esikohapretendendid üksikutel võistlustel. Neis pole ainest, mis iseloomustas Gunde Svani või Björn Daehliet.
Kahe eestlase olümpiavõidud on miguni ja Alaveri meeskonna läbilöögivõime tunnistus. Kui tiimi mingi lüli vea läbi lasknuks, ei saaks me olümpiavõitudest rääkida.
Norra suusatajatel, kes on maailma suusatamises aastakümneid tooni andnud, pole Torinos õnnestunud peaaegu miski. Alt on mindud määrdevalikuga, haigused kimbutasid ja sportlik vorm pole vajalikul tasemel.
Eesti suusatajatel on kõik hästi läinud. Niisugune läbilöök õnnestub haruharva, tõenäoliselt see ei õnnestugi enam. Et aastad pole kaksikvennad, tõestab suhteline ebaedu (tõesti vaid suhteline parim koht oli neljas) mullustel maailmameistrivõistlustel.
Nüüd on meie kord. Hõbedat ja pronksi enam vastu ei võeta, ainult kulda. Rahvas juubeldab, preemiasummad kasvavad iga päevaga, prominendid võistlevad, kes suurema numbri välja lubab. Nagu ülearu elevile minnes sageli juhtub, pakutakse millegagi ikka üle.
Mitte ükski riik peale olümpiamängude korraldajamaa ei premeeri oma medaliomanikke nii heldelt kui Eesti. Isegi nii talvine maa nagu Kanada ei anna oma medaliomanikele dollaritki. Miks meil kullavõitjate ülekuldamisega üleüldse kiirustatakse?
Varugem kannatust, oodakem olümpiamängude lõpp ära. Rahunenult saab objektiivsemalt otsustada, kui palju anda. Ning kas üldse peaks rahast nii palju rääkima.
Täpne nagu tuumakatsetus
Veidi enam kui pool sajandit tagasi katsetati Nõukogude impeeriumis esimest korda aatomipommi. Hulk teadlasi oli minestamiseni ärevil õnnestub või mitte? Õnnestus. Sotsialistliku töö kangelaseks tehti 33 inimest, Lenini orden kinnitati rinda 260-le, Tööpunalipu orden ligi viiesajale.
Aga riigijuhtidel olnud tookord ka teine stsenaarium. Stalini parem käsi Lavrenti Beria valmistas valitsuse otsuse jaoks ette paberi, mille ühes servas oli kirjas taotletava autasu suurus ja teises servas karistus võimaliku ebaõnnestumise puhuks.
Sotsialistliku töö kangelase nimetuse pretendente ootas luhtumise korral mahalaskmine, Lenini ordeni kandidaate 25 aastat Siberit, Tööpunalipu ordeni kandidaate 15 aastat vangistust jne. Ka seal käis äge maadevaheline võistlus, võisteldi pommi sünnitamise nimel määratud tähtajaks ja oma elu eest.
Ühel järjekordsel «treeningul» pomm ei plahvatanudki, aga selleks ajaks olid Stalin ja Beria õnneks surnud.
Torinos eestlaste tehtud pomm plahvatas. Repressioone kama pärast pole ilmselt põhjust karta, neljandaid kohti pole, suusatajad ületasid plaanitu kuhjaga. Sadadel tuhandetel Eestis läks tervis paremaks, mõned on kusagil umbusklikud. Aga mis meil neist sama vähe nagu brittidel meist. Igaühel oma rõõmud.