Kultuuripealinn vajab planeerimist

Signe Kivi vaidleb vastu Kalev Kallole, kes süüdistab arhitekte linnajuhtimise takistamises. Vaid koostöös ülikoolide, arhitektide ja linnavalitsusega võiks Tallinnast saada Euroopa kultuuripealinn.

Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sõlmisid 8. veebruaril koostööleppe, mis on aluseks ühiste huvide kindlaksmääramisel ja tegevuste kavandamisel, et Tallinnast saaks 2011. aasta Euroopa kultuuripealinn.

Linnal oli leppega tuli takus juba eelmise aasta lõpus, sest teadaolevalt käib tihe rebimine Tartu ja pealinna vahel – kes on parem ja kellel rohkem toetajaid. Mulle on Tartu rahulik ja akadeemiline toimetamine siiani väga sümpaatne tundunud, aga kunstiakadeemia asub siiski Tallinnas ja meie teeme koostööd kõigiga, kes selleks soovi avaldavad. Eriti oma linnaga.

Üllatavad avaldused

Seda üllatunum olin, kui lugesin Postimehest (15.02.) Tallinna abilinnapea Kalev Kallo artiklit, mille toon oli kaugel vastastikusest lugupidamisest ja kultuursusest.

Nii teatas pikka aega erinevaid poliitilisi ametikohti pidanud Kallo, et «üks Tallinna linnakeskme inetumaid hooneid kuulub kunstiakadeemiale. Nii inetus majas ei saa sündida lennukad mõtted ning seepärast toetan võimaluste piires igati kaasa akadeemia uue hoone rajamisele.

Ehk pärast seda, kui kaob kunstiakadeemia kolemaja, mis riivab linlaste ilumeelt juba aastakümneid, suudavad sealt võrsuvad arhitektid luua ka uut kaunisarhitektuuri».

Loomulikult rõõmustan, kui Tallinna juhtimise jõulisemaid persoone avaldab toetust Eesti Kunstiakadeemia uue õppehoone ehitamisele. See on kõva sõna ja ma olen päris kindel, et abilinnapea oma lubadust peab.

Meie oleme süüdi, et avalikkuse tähelepanu pälvinud pealinna arendamine ja planeerimine on viimastel aastatel teeninud pigem kurja kriitikat kui kiitust. Meie oleme süüdi, sest «Eesti Kunstiakadeemia professori Krista Kodrese kurtmine Tallinna linnaruumi üheülbalisuse ja sobimatute ehitiste püstitamise pärast mõjub õõvastavalt» ja « arhitektuuriasjatundjana saab ta palka lobisemise eest».

Kahju, et avaliku võimu teenistuses olev abilinnapea ei taju oma sõnade kaalu. Palusin EKA partnerülikoolidel artikliga tutvuda ja anda meile tagasiside, mida arvavad endiste Euroopa kultuuripealinnade kunstikõrgkoolid säärasest suhtumisest.

Rahvusvahelise disainikõrgkoolide assotsiatsiooni CUMULUS esindaja, mille liige on ka Eesti Kunstiakadeemia, avaldas siirast imestust. Põhjamaades ja Euroopas on kujunenud tavaks, et omavalitsused teevad kunstikõrgkoolidega tihedat koostööd.

Head näited on Arabiaranta Helsingis, Konstfacki ja LM Ericsson Stockholmis, Islandi Kunstiakadeemia ja Klink og Bank Reykjavikis ja Ravensbourne College of Art Londonis, kes saab endale peatselt uue hoone kesklinnas ning paljud teised (kultuuri)pealinnad, kus linn on mõistnud kunsti-, disaini ja arhitektuuriõppeasutuste olulisust maine kujundamisel.  

Lobisemise eest palka ei saa

Eesti Kunstiakadeemia ei taha ehitada uut õppehoonet mitte sellepärast, et meile oma kodu ei meeldi, vaid sellepärast, et selles ülikitsas ruumis ei ole enam võimalik areneda ja ülehomme anda rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist kunstikõrgharidust.

Siin ei ole mingit pistmist maja stiilse, kuid väsinud välise fassaadiga (projekti autorid P. Tarvas ja V. Herkel 1968; 1973), mis ometigi ümberkaudsete uusehitiste hulgast oma täpse ajastukoodi ja proportsioonidega silma paistab.

Kuid välimus välimuseks – suurem osa Eestimaa koolimajadest on nõukogudeaegsed massehitused või veel renoveerimata hooned – kas ka nendest majadest on tulnud põlvkondade kaupa äpusid?

Ei ole mõtet vastandada ametnikku, poliitikut, arendajat, arhitekti või kunstiteadlast. Neil kõigil on oma töö teha. Ka Eesti Kunstiakadeemia ei maksa õppejõududele palka lobisemise eest.

Meie arhitektuuriõppejõud ja kunstiteadlased on valdavalt doktorikraadiga professorid, kes koolitöö kõrvalt tegelevad rahvusvaheliste konverentside ja näituste korraldamisega, teaduspublikatsioonide avaldamise ja loengute pidamisega välisülikoolides.

Professor Krista Kodres aga pälvis Vabariigi Valitsuse kultuuripreemia 2005. aasta loominguliste saavutuste eest.

Akadeemiline sõnavabadus ja vastutus, mida Krista Kodres – kes on kahtlemata arhitektuurivaldkonna juhtivamaid arvamusliidreid Eestis, oma kirjutistes esindab – ei ole «kaigaste kodaraisse loopimine» Tallinna linnavõimudele, vaid arutelu ühiskonnale olulistes küsimustes.

Rohkem kultuuri

Linnakodanikud ei oota, et Tallinn saaks valmis enne järgmisi kohalikke valimisi. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika – ütleb eesti vanasõna ja eriti kehtib see linnaehituse kohta. Olukord, kus täna antakse volikogule kinnitamiseks nn ühekrundiplaneeringud, korraldamata avalikku võistlust piirkonna terviknägemusele – on lubamatu ja lühinägelik.

Parafraseerides Kalev Kallot – üks Tallinna linnakeskme ilusamaid hooneid kuulub linnavalitsusele. Kahju, et nii ilusas majas on sündinud nii madalad mõtted. Meie loodame, et see ohtlik nakkus pole tabanud teisi linnavalitsuse liikmeid.

Eesti Kunstiakadeemia peab oma arengukavas aastateks 2006–2010 oluliseks ühiskonna väärtushinnangute kultuurikesksemaks muutmist, mis on eelduseks visuaalkultuuri maine tõusule ja aluseks kvaliteetsemale elukeskkonnale. Eriline rõhk on pandud urbanistika, arhitektuuri ja disaini õppekavade arengule.

See on pikk tee, mida soovime käia oma linnaga koos – et Tallinnast võiks 2011. aastal tõepoolest saada Euroopa kultuuripealinn.