Kes langes esimesena Eesti Vabariigi eest?

Ainuke teadaolev säilinud pilt Johann Muischneekist. Foto: «Nädal Pildis» 1936

Küllo Arjakas kirjutab, et esimene Eesti Vabariigi eest elu ohverdanud sõjamees Johann Muischneek, keda on kümneid aastaid nimetatud Tallinna reaalkooli õpilaseks, oli tegelikult lätlane, kes pole päevagi õppinud reaalkoolis.

Riikide tekkimine, okupeerimine ja taasteke, vähemalt 20. sajandil, on murranguline ja ühiskondlikult valus sündmus. Sellega kaasneb tavaliselt sadu, tuhandeid või veelgi enam inimohvreid.

Kindlasti torkab selles reas silma 20. august 1991, sest Eesti omariiklus õnnestus taastada ilma ühegi inimohvrita. Isegi ilma ühegi püssipauguta. Selline sündmuste käik esineb ajaloos äärmiselt harva.

Otseselt võttes tõi ka Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24. veebruaril 1918 Tallinnas ainult ühe inimohvri. Kuid 24. veebruar 1918 ei leidnud aset vaakumis – selle eel kestis aastaid I maailmasõda, 1917. aasta tõi siia kaks revolutsiooni, 24. veebruarile järgnes kaheksakuune Saksa okupatsioon ja siis ohvriterohke Eesti Vabadussõda – seega saab Eesti riigi eest inimelu andnute arvu lugeda tuhandetes.

Näiteks Vabadussõjas hukkus ligi neli tuhat võitlejat, lisaks umbes 650 punaterrori ohvrit. Kes aga ohverdas oma elu esimesena Eesti riigi eest?

Teatavasti kuulutati Eesti riik kõigepealt välja Pärnus 23. veebruaril 1918. Siin verd ei valatud. Samal päeval asusid Tallinnas tegevusse Eestimaa Päästekomitee ning Omakaitse üksused ning õhtuks võeti võim üle. Ainult Mere puiesteel ja sadama piirkonnas suutsid punakaartlased veel säilitada kontrolli.

Eesti Vabariigi võimuorganid esimese Eesti Ajutise Valitsusena alustasid tööd Tallinnas 24. veebruaril, trükiti ja levitati Eesti iseseisvuse manifesti, valitsus andis välja viis päevakäsku. Sündmused Tallinnas tõid esimese inimohvri.

Juba 1917 aasta kevadel moodustas Tallinna Peetri Reaalkooli võimlemisõpetaja Anton Õunapuu nn Õppiva Noorsoo Roodu (ÕN), kuhu kuulusid vanemate klasside õpilased nii reaalkoolist kui teistest pealinna koolidest. 23. veebruaril kutsuti ÕN roodu rühmavanemad salajasele koosolekule, kus kästi rühmad seada kohe valmis väljaastumiseks. Samal õhtul astuti koos Omakaitse rühmadega patrullteenistusse.

Omakaitse rühmad patrullisid 24. veebruaril pealinnas ning üks kaitsesalk, sh üks ÕN rühm, saadeti vanalinna piirkonda – sest enamlastele mittelojaalsed madrused teatasid punamadruste plaanidest vallutada pealinna elektrijaam ja siis uuesti kesklinna suunas tungida.

Samal õhtupoolikul toimuski esimene kokkupõrge Omakaitse I jaoskonna võitlejate ja punakaartlaste vahel, nn elektrijaama lahing.

Tulevahetus algas 16-liikmelise Omakaitse rühma ja madruste vahel juba Vene tänava ja raekoja ümbruses. Taganevad madrused jõudsid Paksu Margareeta juurde ja sealt taanduti elektrijaama suunas. Omakaitselased liikusid samuti edasi elektrijaama suunas ning nüüd tabas neid tihedam vastutulistamine.

Uue tulevahetuse algul saigi omakaitselane Johann Muischneek rinnust väga raskelt haavata. Kergemalt sai elektrijaama tulevahetuses pihta ka reaalkooli lõpetanud Felix Kallis, kes hiljem õppis Ameerika Ühendriikides inseneriks ja temast sai USA lennukitööstuses nimekas tegelane. Veel sai samas haavata E. Seemen.

Nüüd taganesid omakaitselased Paksu Margareeta varju, võttes kaasa raskesti haavatud Muischneeki.

Tulevahetus Rannamäe ja elektrijaama piirkonnas kestis vahelduva intensiivsusega kuni 25. veebruari hommikutundideni.

Selles lahingus – täpselt küll teadmata kohas kusagil Rannavärava mäe ja elektrijaama vahel, mõnede andmete kohaselt Väikesel mäel Paksu Margareeta juures – surmavalt haavata saanud Johann Muischneek oligi äsja väljakuulutatud Eesti Vabariigi esimene sõjaohver.

Muischneeki muutumine

Tallinnas avati Omakaitse ja Kaitseliidu Veteranide Ühingu eestvõttel Paksu Margareeta välisseinal mälestustahvel Muischneekile 1936. a mais. Selle mälestustahvli saatus on teadmata. 1991 aasta 28. septembril, Tallinna reaalkooli 110. sünnipäeva raames avati Muischneekile uus mälestustahvel, seekord samas asuva Eesti Meremuuseumi siseruumides.

Mälestusplaat kannab teksti: «24. veebruaril 1918 langes Paksu Margareeta juures esimeses lahingus Eesti Vabariigi eest Tallinna Peetri Reaalkoolis õppinud omakaitselane JOHANN MUISCHNEEK».

Siinkohal tuleb etteruttavalt täpsustada, et Muischneek oli küll omakaitselane, ent tema ei ole Tallinna reaalkoolis õppinud. Ka oma vanuselt poleks ta 1917 enam reaalkooli õppuriks kuidagi sobinud. Samuti ei surnud ta 24. veebruaril – nagu on kirjas arvukates raamatutes, vaid siiski pisut hiljem. Ning ta ei olnud ka eestlane.

1936 aasta ajalehtedes nimetati teda lihtsalt omakaitselaseks. Järgnevalt hakkab ta «muutuma» Tallinna Peetri Reaalkooli – ehk siis praeguse Tallinna reaalkooli – õppuriks ja «realistiks». Ehk siis tavaarusaama jaoks üheks nendest tublidest eesti gümnasistidest, kes uueneva Eestiga kaasa läksid ning kes ka Eesti Vabadussõja algul esimestena vabatahtlikena frondile tõttasid.

Johann Muischneeki nimetati vististi esmakordselt õppuriks kapten

K. Tuvikese artiklis «Tallinna õppurkond Eesti iseseisvusvõitluses» (Vabadussõja Tähistel, 1938, nr 12, lk 351). Pisut enam kui kolmkümmend aastat hiljem muutus ebamäärane «õppur» juba konkreetseks «realistiks».

Näib, et Muischneeki hakati laiemalt «realistiks» pidama eeskätt reaalkooli ajalugu käsitleva koguteose «Mehed vabaduse puiesteelt» (Uppsala, 1972) põhjal.

Kõigepealt kinnitab seal Jüri Remmelgas, et Õppiva Noorsoo Roodust «bolševike kuulist tabatuna langes õppur Muižniek» (lk 121).

Järgnevalt meenutab Karl Mölder, et « esimene realist-ohver sel päeval oli veinikaupmees Muižnieksi poeg, kes langemise hetkel oli Paksu Margareeta juures Omakaitse ridades. /---/. Hiljem kõneldi, et päikesekiirte refleks Sadamatehase aknalt olevat põrganud Muižnieksi peale, mistõttu ta muutunud venelastele selgelt nähtavaks märgiks» (lk 128).

«Realist» Nikolai Nyländer kinnitab samuti, et ühe valvekorra ajal tekkinud tulevahetuses « meie koolivend Muižniek sai surma» (lk 141).

Nii muutus Muischneek «realistiks» ja «koolivennaks» ning see viga jõuab välis-Eesti kirjavarast meie teise ärkamisaja ajalookirjandusse.

Nii näiteks peetakse teda «realistiks» Hannes Walteri krestomaatilises artiklis «24. veebruar 1918» (Looming, nr 2, 1989, lk 231).

Sellele järgnevad uued kordused ja peokõned – ühes raadiosaates nimetati teda koguni reaalkooli vilistlaseks – kuni lõpuks see viga 1991. aastal Eesti Meremuuseumi seinal ka kivisse raiutakse. Veel ühes 2005 aasta Eesti vabaduse eest langenutele pühendatud raamatus on Muischneek jätkuvalt «realist».

Lätlane Johann Muischneek sündis 21. oktoobril 1883 aastal Lätis, toonasel Liivimaal, Rauna (Ronneburgi) kihelkonnas, mis asub paarkümmend kilomeetrit Võnnust põhja pool, talusulase perekonnas.

Tema edasise saatuse kohta on vähe andmeid, sest perekond lahkus sealt mõned aastad hiljem, töölepingu lõppedes.

Muischneeki varasem elu

Igal juhul oli ta 1917. aastaks tõusnud Vene armees kapteniks. Kuna sakslased 1917 aastal vallutasid Põhja-Läti alad, siis ei saanud ta oma koju tagasi enam minna ning Tallinna Linnaarhiivi andmete kohaselt tuli 13. detsembril 1917 Tallinna 35-aastane staabikapten Ivan Ivani p Musnek.

Sama kinnitab 1930. aastate keskel ajakirjandus: Muischneek teenis Vene sõjaväes, ent Riia okupeerimise järel sakslaste poolt ei saanud ta enam tagasi pöörduda kodukohta. Nii tuli ta Tallinna ja astus siin linna Omakaitsesse (Päevaleht, 24. mai 1936). Elektrijaama lahingus oli Muischneek reaalkooli õpilasterühma «juhiks ja korraldajaks» (Vaba Maa, 25. mai 1936). Paraku ei sisalda linna aadresslehed midagi enamat tema kohta.

Mõnede andmete järgi elas Tallinnas tema onu, ent sugulasi võis olla rohkemgi, sest aastatest 1917–1929 leidub andmeid koguni 17 Muischneeki kohta pealinnas.

Rööbiti on veel kasutusel ka lätilik nimekuju Muishneek suguvõsa Läti päritolu tõttu. Neist neli, Robert (sünd 1899) ja Aleksander Muischneek (sünd 1901) lõpetasid Tallinna Peetri Reaalkooli 1918, aga 1894 sünd. Gottlieb lõpetas 1913 TPR kommertsharu ning Nikolai Muischneek (sünd 1897) lõpetas 1917 TPR täiendusklassi. Leidub üks Johann Muischneek, ent tema sündis 1865, elas pikemalt Kuninga 4, aga kolis 1928. a elama Nõmmele ning ka tema pole Tallinna Peetri Reaalkoolis õppinud.

Ilmselt muutuski langenud Muischneek "realistiks" tänu nimekaimudele, kes olid Reaalkoolis õppinud.

Millal suri Johann Muischneek?

Oleviste koguduse I pihtkonna andmetes on surnute nimekirja märgitud Jahn Muischneek, kes suri vallalisena Tallinnas 25. veebruaril 1918 kell 9. 30 hommikul ja ta maeti 3. märtsi pealelõunal Niguliste kirikust. Surma põhjusena on märgitud langemine rikošetikuulist Rannavärava kaitsmisel madruste ja punakaardi vastu.

Johann Muischneeki haud on säilinud tänaseni heas korras. See asub Tallinnas Rahumäe kalmistul, peaväravast paremal, lätlaste kvartalis, täpsemalt: C kvartal, kuues rida, kolmas plats. Seegi on selge ning ühemõtteline kinnitus, et Eesti Vabariigi eest oma elu ohverdanud esimene sõjamees oli 35-aastane lätlane, kes polnud päevagi õppinud Tallinna Peetri Reaalkoolis.