Nad sünnivad ja kasvavad üles vaestes rantodes: Jack Twist (Jake Gyllenhaal) Montana piirimail ja Ennis Del Mar (Heath Ledger) Utah äärealadel. Paigus, mille vahele mahub kogu hõlmatav ja hõlmamatu Ameerika.
Me pole peded! Kindlasti mitte!
27. veebruar 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatamata soliidsele vahemaale ühendab neid nii füüsiliselt kui vaimselt kesine lapsepõlv: viletsad majanduslikud olud ei võimalda omandada korralikku haridust, mis omakorda piirab niigi ahtaid võimalusi elus läbi lüüa.
Keegi ei saa aga võtta unistust olla kord üks paljudest keskmistest ameeriklastest: majake väikelinnas, naine, lapsed ja tänupühakalkun laual. See on asi, mille nimel tasus pingutada.
Looduse karm ilu
Hetkel, kui algab E. Annie Proulx loo põhjal vändatud «Brokebacki mägi», on filmi kangelased, kaks kauboid, umbes kahekümnesed: aeg ja olud on neist vorminud mehised, kareda käitumise ja mõtlemisega mehed.
Kokku viib neid pelk juhus: mõlemad otsivad tööd ja leiavad selle ühe farmeri juures, mägedes lambaid karjatades. Looduse karm ilu (banaalne, aga ometi tõsi!), ekstreemsed elamistingimused, üksindus, külm ja viski loovad kõik eeldused selleks, et ühel hetkel peab kahest saama üks.
Hommik, pärast kohmakalt kirglikku armastussteeni, tervitab vaatajaid ja asjaosalisi endidki pinget mahavõtva lausega: «Me pole peded! Ei, me pole ju peded!» Nii algab läbi terve elu kestev keelatud armastuslugu. Aasta oli siis 1963.
Teame, et Kennedy mõrvamisega samal aastal sumbusid kord juba puhuma hakanud vabameelsemad reformituuled... Jack ja Ennis ei tea aga sellest midagi, või kui, siis õige vähe.
Igatahes ei mõjuta see nende mõtlemist ja arusaamu kehtivatest moraalinormidest elu suurlinnadest eemal kulgeb endiselt oma muutumatul, puritaanlikust konservatismist läbi imbunud kujul. Nii, nagu ta oli seda teinud kõik need aastakümned enne seda, ja nii, nagu ta on seda teinud kuni tänapäevani välja.
Üldinimlik armastuslugu
Sest kes ei teaks, et George W. Bushi reiting kasvas kohe, kui ta väljendas eitavat seisukohta gei- ja lesbiabielude suhtes. Mistõttu oleks vist aeg küsida, kas Ang Lee on andnud alla kiusatusele ja teinud päevapoliitilise geivesterni. Kui väliste tunnusmärkide järgi hinnata, siis pigem jah kui ei.
Viimase kümnendi filmikunsti temaatiliselt ja anriliselt laia spektrit arvestades ei öelda ega näidata meile «Brokebacki mäes» ju midagi uut, mida me ei teaks või mida me ei oleks enne näinud. Kogu konks on aga selles, KUIDAS seda on tehtud.
Ühel hetkel räägib Ennis Jackile oma lapsepõlve painest: nende linnakeses (mis iganes) oli kaks vana meest, kellest seetõttu, et nad olid lahutamatud, oli saanud üleüldine naeruobjekt. Ühel hommikul leiti nad aga kõnnumaalt surnuks pekstuna. Ennise isa viis teda koos vennaga surnukehi vaatama, jäi kahtlus, et tema enda käed olid veretööga seotud.
Kasvanud ja kasvatatud totaalse homofoobia õhkkonnas, ei suuda ta sellest enam mitte kunagi vabaneda. Nii jääb leidmata ka harmooniline suhe iseenda ja ümbritsevaga, mistõttu hargneb ekraanil bergmanlikult süvapsühholoogiline suhtedraama, armastuslugu, kus mingist hetkest alates ei ole meile enam sugugi tähtis, mis tüüpi armastus see on.
Tähtis on see, et meie ees avaneb üldinimlik keelatud armastuslugu, millele ei ole antud kunagi muutuda täiuslikuks ja mis seega on juba eos määratud kannatusterohkele hukkumisele.
Mida jõulisemad on isiksused, seda traagilisemalt mõjub nende alistumine ühiskondlikele konventsionaalsustele ja kaksikmoraalile. Filmi viimased kaadrid on paljutähenduslikud: Ennis paneb kappi enda ja Jacki särgid, mis on pärit aegadest, kui oldi veel õnnelik Brokebacki (murtud selgrooga) mäel, ja vaatab aknast välja. Mastaapsetest ja avaratest looduspiltidest on järele jäänud kitsas aknapilu
«Brokebacki mäe» teeb kütkestavaks see, kuidas tavaline, tegelikult üks paljudest lugudest mängitakse minimalistlike vahenditega suureks. Dramaturgiliselt on film äärmiselt lihtsakoeline, seda on ka tema kirjanduslik algteos, mida filmi autorid on järginud praktiliselt üks ühele.
Puuduvad kõige väiksemadki trikitamised ja konstruitamised. Meie ees kulgeb asiaatliku rahuga kahe inimese lugu, kus puuduvad suured emotsionaalsed katarsised ja ekstsessid, samas aga kipub tundlikumal vaatajal vägisi pisar silma tulema.
Ülitäpne reii
Tegu on äärmiselt täpse ja läbimõeldud reiiga, kus juhuslikkusel pole kohta, samas ei mõju see kunstlikult. Kaamera hingab ühes taktis kangelastega. See on võrratu liikumine üldiselt üksikule: avaratelt maastikuplaanidelt detailplaanidele, kus kaadrist on kadunud sisemise pinge ja läheduse tõttu igasugune õhk.
Filmi jutustamislaadist annab kõige parema ettekujutuse see, kuidas vahelduvad ekraanil erinevad kümnendid, kuidas tegevustik jõuab välja 1980ndatesse. Ei muutu niivõrd ümbritsev keskkond, kuivõrd üksikud detailid kaadris või tegelaskujude välimuses.
Klassikalised, läbi aegade tuttavad vesternlikud kaadrid mõjuvad ühtäkki ikonostaatiliselt, mille taustal üksikisiku, indiviidi rabelemine iseenda säilitamise nimel muutub kui mitte suisa mõttetuks, siis vähe lootusrikkaks igatahes.
Uus film kinolevis
«Brokebacki mägi»
Reissöör Ang Lee. Osades Jake Gyllenhaal, Heath Ledger jt
24. veebruarist Tallinna kobarkinos