Laine Jänes kirjeldab Tartu unistust uuest ja paremast Eesti Rahva Muuseumist, mis aitaks kaasa nii linna kui ka kogu riigi arengule.
Muuseum mäletab tulevikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna, 20.09.2009, on Eesti rahva suurpäev. Tartus on Eesti Rahva Muuseumi (ERM) avamine. Kohal on Prantsusmaa president. Killuke Louvrei kuninglikkust ja 60 miljoni turistiga maailma enim külastatud riigist on tulnud Eestisse.
Me oleme ehitanud silla minevikust tulevikku. Kandva ja igavese. Me mäletame oma ajalugu. Me pole unustanud, mis on jäänud meie lätete ja tänapäeva vahele. Mure ja kurbust, võidujoovastust ja õnne. Me teame, kust me tuleme ja kuhu tahame minna.
See on üks visioon päevast, mida ootavad kõik tartlased. Mida ootavad kõik eestlased. Kõik eesti rahva püsimajäämisest hoolivad inimesed. Käisin minagi Tallinnas Kumu avamisel. Ülev tunne oli. Kadedust hinge ei pugenud, ehkki seda võib-olla isegi oodati. Kohe otse küsitigi kas oled ikka kurb, et Kumu avati enne kui ERM ja Tallinnas, mitte Tartus?
Tallinlased on ju alailma tartlastega konkureerinud. Vähemalt on loodud selline müüt. Ja seda tahetakse uskuda, sest konkurents viib elu edasi. Viigu siis ka kultuurielu. Kogu Eestis.
Läbi häda igaveseks
Huvitav lugu on see, et kõigi hilisemate monumentaalsete suursaavutuste üle on olnud oma kaasajal äge vaidlus. Kas ta ikka kõlbab linnapilti? Kellele seda vaja on? Miks raisatakse rahva raha? Vaatame Euroopas ringi.
Pariisi maalimanäituseks 1889. aastal ehitatud Eiffeli torn pidi lammutatama üks põhjus oli ka tema koledus. London Eye (millenniumi vaateratas) pidi lammutama ta rajati ühekordse ehitisena.
Täna on nad Pariisi ja Londoni sümbolid, kuigi ehitati enam kui 100-aastase vahega. Sümbolid sünnivad vastuolusid trotsides. Läbi häda. Kuid elavad igavesti. Eesti ei saa Euroopa kontekstis kiidelda millegi silmipimestavalt erakordsega.
Vabaõhumuuseum ja Tallinna vanalinn on toredad, kuid ebapiisavad ja hooajalised, tänapäev taob vastu müüri sõna otseses mõttes. Tallinna laululava on võimas ja eriline, kuid vaid kord paari aasta järel, kui täitub kümnete tuhandete lauljatega.
Kumu on loodud kultuuri- ja kunstikeskusena. Aastaringsena. Eriti meeldib mulle, et Kumus on rahvusvahelist joont. Haaret ja vaadet. Eesti kontekstis ka suursugusust.
Kõik see muudab Tallinna suuremaks, kui ta seni oli. Euroopa mõõtmes kindlasti.
Tartu ja ERMi jaoks on üheks kinnituseks, et rahvusvaheliste arhitektide valimine on õige tee, materialiseerunud Kumu.
Võib küll öelda, et analoogseid kunstihooneid on Euroopas kümneid, kuid nagu Kumu direktor Sirje Helme Eesti Päevalehes tabavalt märkis, on kunsti pakkumine muutunud kogu maailmas turunduslikumaks. Ja sarnasemaks.
Kunst peabki tulema rahvale lähemale, muutuma kättesaadavamaks ja nüüdisaegsemaks. Muuseum ei ole staatiline keskkond, kus on välja pandud ainult 5000 õllekappa.
Tee juurtest ladvani
Muuseum loob teed tulevikku ja on osa sellest tulevikust. Londoni, Pariisi, Amsterdami ja Washingtoni rahvusgaleriid on täis lapsi, kes oma õpetaja juhendamisel teevad oma esimesi edöövreid. Joonistavad maha ja õpivad sellest.
Tee tippu algab juurte tundmisest. Kõige tähtsam ongi näha tulevikku omada visiooni. Muuseum on realiseerunud visiooni kehastus. Minevikku on vaja mäletada ja tulevikku on vaja tuletada.
Nüüdisaegne muuseum ongi sild olnu, olemasoleva ja tuleva vahel. Eriti veel seetõttu, et Eestil ei jagu võhma lüüa minevik ja olevik ja tulevik kolme eri ossa, nagu seda on teinud näiteks inglased. Kultuurikihi paksus on lihtsalt sedavõrd erinev.
Eeldatavalt aastal 2009 on ERM Kumule heaks tasakaalustajaks. Tartus Raadil. Oma ajaloolises asukohas.
Midagi rahvuslikku ja rahvusvahelist ühekorraga. Elustades nii seda, mida me tahame endale ikka ja jälle meelde tuletada, kui ka hetki, mida tahaks unustada ja mitte teada. Pildid elust enesest. Ajaloolise mälu säilimiseks.
Täna olen tõesti rõõmus, et parlamendis vastuvõetud otsused Eesti Muusikaakadeemia, Kumu ja ERMi puhul on pidanud. Need kolm strateegilist kultuuriehitist konkureerisid paljude riigieelarve kuluartiklitega ja võitlesid end elule.
Ja ma usun, et ERM tuleb uhkem kui Kumu rekordid on selleks, et neid purustada!