Au olla eestlaste sõber

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Barcelona kallimaid ja pikemaid avenüüsid, mis lõikab Kataloonia pealinna mõtteliselt pooleks, kannab nime Avinguida Diagonal. Sellel avenüül, juugendstiilis majas numbriga 401, asub Eesti Vabariigi aukonsuli Josep Lluis Rovira (64) büroo.

Tema kontori koosolekutesaal, kuhu aukonsuli sekretär Vanessa mind Rovirat ootama saadab, meenutab tänu pikale lauale Kadrioru lossis asuvat Eesti presidendi koosolekutesaali. Vahe vaid selles, et EV riigivapiga kunstiteose asemel ripub seinal maal, mis võib olla vabalt Miró kätetöö.

«Just paar päeva tagasi rääkisin ärimeestele: kui lähete Eestisse, pidage meeles, et eestlased on eestlased, lätlased on lätlased ning venelased on venelased. Ärge ajage segi Eestit, Lätit ja Leedut!» vuristab Josep Lluis Rovira inglise keeles ja lisab jutu lõppu eestikeelse «tere». Meie edaspidine vestlus käib inglise, hispaania ja portugali segakeeles.

Senjoor Rovira tegemistest ärimaailmas ja ka tema ühiskondlikust tööst ei saa kergesti sotti. Kõike seda on lihtsalt nii palju!

Lühidalt öeldes tegeleb see pisikest kasvu mees paljude suurte asjadega, sealhulgas jalgpalli, kinnisvara, kindlustuse, kaubanduse ja ka aukonsulaadi pidamisega. On mitme suure majandusorganisatsiooni juhtorgani liige, Rooma Klubi Kataloonia piirkonna koordinaator, isa ja vanaisa...

Et kõik need tähtsad tegemised, millega Rovira seotud on, mul meelest ei läheks ja et kõik ikka korralikult kirja saaks, helistab aukonsul sekretär Vanessale ja palub tuua oma hispaaniakeelse CV. Mitte mingil juhul ärgu toogu sekretär katalaanikeelset, sest külaline ei mõista seda keelt, rõhutab Rovira.

Rovirale on ülimalt tähtis see, et ta on katalaan – mitte mingil juhul hispaanlane. Mulle tundub, et praegu, mil Hispaania parlamendis käivad vaidlused Kataloonia nõudmiste üle saada suurem sõltumatus Madridi keskvõimust, on muutunud tulisemaks ka Rovira suhtumine Kataloonia omariikluse ajaloolise õiguse küsimusse. Väikerahva liikmena mõistan teda suurepäraselt.

Mitmel korral keerab Rovira jutu katalaanide, hispaanlaste ja galiitslaste erinevustele. Vahepeal tundub, et ülikoolis lisaks õigusteadusele ka majandust õppinud mees loeb mulle ülitähtsat loengut Katalooniast ja kataloonlastest. «Meie, katalaanid, oleme rohkem keskeurooplased kui lõunaeurooplased. Me ei tegele päevade õhtusse venitamisega ning manjaanatamine pole kombeks. Me oleme heledama naha ja juustega ning pikemad. Mina muidugi mitte,» lisab ta ja kihistab naeru.

Nelja poja isa ja kuue lapselapse vanaisa Josep on juba ammu Eesti vastu sümpaatiat tundnud. Kohapeal käis ta esimest korda 80ndatel. Hilisemad tihedad kontaktid tekkisid tal Eesti vabaks laulmise järel, mil mees aitas korraldada eestlaste osavõttu Barcelona olümpiamängudest.

Koos mitme teise ärimehega sponseeris ta ka Eesti sportlasi. Jalgpallihuvilistele peaks olema kõnekas asjaolu, et Eesti aupeakonsul on maailma ühe juhtiva klubimeeskonna – FC Barcelona – juhatuse kauaaegne liige ning kunagine asepresident.

Kuue aasta eest, kui Rovirale tehti ettepanek hakata Eesti aukonsuliks Barcelonas, ei kõhelnud mees hetkegi.

«Tegelikult on suur au olla Eesti aukonsul. See ei ole lihtsalt fun,» kinnitab ta tõsise näoga ja kortsutab kulme, otsekui tahaks öeldule kaalu lisada. On ju teada, et aukonsul nimetatakse ametisse eluajaks ja oma ülesandeid täidab ta selle eest sentigi saamata. Rovira maksab selle au eest hoopis Eesti riigile peale...

Konsulaartoiminguid, mis aukonsuli ametiga kaasnevad, polevat eriti palju. Vahel juhtub, et mõni eestlane kaotab passi. Siis on vaja hädalist aidata ja väljastada talle tagasipöördumistõend.

«Hoopis suurem, tähtsam ja pidevat suupruukimist vajav tegevus on ärikontaktide vahendamine ja Eestist jutustamine,» kinnitab Rovira. Ta lisab, et eestlased on Hispaanias heas kirjas. Tema polevat veel kuulnud, et keegi eestlastest oleks siin pättust teinud. Kuula ja imesta!

Josep Rovira tööd ja tegemised viivad teda aeg-ajalt ka Eestisse. «Nii paar-kolm korda aastas ikka käin,» nendib mees, tõstab jala üle teise ja vaatab kinganina. «Iga kord näen ma uusi ehitisi, kuskil on jälle avatud uus restoran Teie areng on olnud peadpööritavalt kiire,» nendib ärihai, kellelt veereb kiidusõnu Eesti aadressil nagu herneid kotist.

Paraku saab enne kokkulepitud tunnike märkamatult läbi ja aukonsul hakkab toolil nihelema. Teen veel kiiruga mehest paar pilti, käepigistus ning eestikeelne «Nägemiseni!» kroonivad portree katalaani mehest, kelle süda tuksub kahtlemata ka Eestile.

Kes on aukonsulid ja millega nad tegelevad

Lisaks Eesti Vabariigi diplomaatilistele esindustele esindavad Eesti huve maailmas ka Eesti Vabariigi aukonsulid.

Aukonsulid on lugupeetud ja kõrgel ühiskondlikul positsioonil olevad isikud, kelle esmaseks funktsiooniks on konsulaarteenuste ja konsulaarabi osutamine Eesti kodanikele välismaal. Samas on tegemist isikutega, kes soovivad oma teadmiste ja oskustega edendada Eesti ja oma asukohariigi suhteid nii äris, kultuuris, hariduses kui ka muudes elutähtsates valdkondades.

Aukonsulid tegutsevad kindlas konsulaarpiirkonnas, mille määrab asukohariigi nõusolekul EV välisminister ning konsulite pädevus tuleneb konsulaarseadusest.

Aukonsul ei saa oma ülesannete täitmise eest Eesti riigilt töötasu.

Praegu tegutsevad Eesti Vabariigi aukonsulid ligi 50 riigis.

Allikas: välisministeerium

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles