Vanemuine – ja päris algusest kuni teatriuuenduseni

«Vanemuise teatrisaali sisevaade 20. sajandi alguses.

FOTO: Postimees.ee

Tartus on Jaama tänav. Seal, majas number 14 sünnib 24. juunil 1870 «Saaremaa onupoja» esmalavastusega eesti rahvuslik teater. Selle alguse hingeks on emajõe ööbik Lydia Koidula, papa Jannseni mitmekülgselt andekas tütar.

Agaramateks näitlejateks tema noorem vend Harry ja tulevane õemees Heinrich Rosenthal, kes, nagu tollal kord ja komme nõudis, naiste osi mängisid.

Teisedki näitlejad on algul kõik Jannsenite laste sõbrad. Ometi oli see, mis tollal sündis, midagi kaugelt enamat kui Jannsenite perekonnateater. See oli teater Vanemuine.

Siit alanud «eesti rahvuslik teatrikunstiharrastus murdis nagu noor Kalevipoeg kohe oma pisikeseks jääva hälli lauad ja läks rännule üle Eestimaa» – nagu kirjutab hiljem Kaarel Ird.

Kõigepealt jääb kitsaks seesama maja Jaama tänaval.

1902. aastal deklareerib teatri tollane direktor Wiera, et trupp ei ole enam nõus neis kitsukestes ruumides mängima. August Wiera, Koidula esimeste etenduste etteütleja, juhib Vanemuise seltsi näitetegevust üle kahekümne aasta.

Poolprofessionaalne algus

Parimatel päevadel kuulub tema näitetruppi ligi sada asjaarmastajat. Opereti, laulumängu ja melodramaatilise ilunäitluse kõrval tuuakse lavale ka Shakespeare ja Moliere, kuid neile jätkus publikut ainult mõneks üksikuks mängukorraks.

Kui seltsimaja 1903. aasta 19. juulil einelauapidaja köögist alguse saanud tules mõne tunniga maha põleb, saab ühtlasi läbi ka poolprofessionaalse Vanemuise aeg. Kitzberg kirjutab sel puhul: «Ehk põles ühes vana hoonega tükk tuimust, tükk osavõtmatust, tükk seda, mis seisma oli jäänud, ei edenenud, mis edu takistas. Ehk tõuseb varemetest vana eesti ärkamisaja vaim ja vaimustus.»

Nii lähebki. Veel samal aastal otsustab Vanemuise Seltsi peakoosolek kutselise teatri asutamise ja uue teatrihoone ehitamise küsimuse. Vanemuine astub uude ajajärku kui puhastustulest läbikäinu.

Karl Menning

Kindlustusseltsilt saadud

17 000 rublast jätkub napilt uuele teatrimajale krundi ostmiseks Aia uulitsasse. Ehituskomisjon otsustab, et kontserdi-, näitemängu-, peo- ja suurte koosolekute saal uues majas peab saama 700-kohaline.

Projekt tellitakse Helsingist, arhitekt Armas Lindgrenilt, kes palub kõigepealt inspiratsiooni ammutamiseks saata endale «Kalevipoja».

Kokku läheb ehitus maksma üle 100 000 rubla, mis koguneb põhiosas rahva annetustest. Telliseid kulub 1 650 000 tükki. Uus maja avatakse 1906. aasta 12. augustil.

Kitzberg, kelle «Tuulte pöörisest» saab uue Vanemuise avalavastus, on vaimustuses: «Majal on oma iseloom, ehituskunstnik on tema sisse midagi pannud, temaga midagi ütelda jõudnud. Meie tunneme enestes toonisid puudutatud, mis meile nagu tuttavad, omased on – mis meie enestega kokkukõlas seisavad.»

Uuest majast on olulisemgi, et sel päeval avab siin uksed Eesti esimene kutseline teater.

«Mitte üksi näitelava ei ole tähtis, vaid palju enam see, mis seal pakutakse,» kirjutab 32-aastane Tartu Ülikoolis usuteadust ja Berliinis Max Reihardti režiiklassis teatrit tudeerinud Karl Menning, kellest nüüd saab kaheksaks aastaks Vanemuise juht ja seega ka eesti kutselise teatri alusepanija.

Menning komplekteerib uue trupi põhimõtte järgi, et päris uue loomine kergem ja lootusrikkam on kui vana parandamine. Eeskujuks Moskva Kunstiteater ja Antoine’i teater Pariisis, alustab ka Menning koolitust näitlemisega ühendades põhiliselt noorte algajatega, kelle hulgas ka Ants Simm, Anna Altleis, Eduard Türk, Liina Reiman, Carl Teumundt, Mari Mödre.

Menning alustab elutõe, elamussiiruse ja ansambli nõudeist.

Alustab sealt selleks, et tõmmata piir vananenud ja nüüdisaegse teatri vahele, hea ja halva teatri vahele, eraldada käsitöö kunstist ja kunst käsitööst. Ta seab sisse kõnetehnika- ja hääleseadetunnid, nõuab näitlejailt distsipliini ja enesetäiendamist.

Paraku ei kujune Menningu ajajärk Vanemuises just ülemäära pikaks. Hääled, mis nõuavad repertuaari rohkem kergema sisuga tükke ja «rahva maitsele» vastutulemist, muutuvad üha võimukamaks. 1914. aastal ametisse astunud seltsi uue eestseisusega Menning enam ühist keelt ei leia ning teatab, et astub hooaja lõpul teatrijuhi kohalt tagasi.

Kogu Vanemuise näitetrupp esitab lahkumisavalduse, ent Menning keelitab neid jääma ja kaasnäitleja Ants Simmi juhtimisel jätkama. Kuid töö ei laabu. Simm, kes oli lootnud Menningu põhimõtteid edasi kanda, teeb peagi ühe kompromissi teise järel. 1916. aasta kevadel lahkub Menningu trupi tuumik – 11 näitlejat – protestiks Vanemuisest ja asutab Tallinna Draamateatri.

Ka uhkus ja vaimustus uuest teatrimajast on vahepeal vaibunud. Selgus, et mitmeks otstarbeks määratud lameda põrandaga saal sobib küll tantsupidudeks, mitte aga teatritegemiseks.

Eespool istujate pead varjavad lavaltoimuva, ka saali akustika on äärmiselt halb. Nii 1913. aastal valminud «päris» teatrisaal Estonias kui 1918. aastal valminud saksa käsitööliste seltsi teatrihoone – praegune Vanemuise väike maja – olid kadedusttekitavalt teatrikunstisõbralikumad

Menningu lahkudes algavad Vanemuises rõõmutud ajad, kuigi repertuaaris domineerivad operetid ja komöödiad.

Menningu ja Irdi vahel

Ants Simm lahkub 1921. aastal, resümeerides kibestunult: «Hea teatridirektor, kuigi ta südamelt on inimene, ei tohi seda kunagi näidata».

1925–1930 juhib teatrit Voldemar Mettus. 1931–1932 on teatrijuhiks August Sunne, aastal 1933 kirjanik August Gailit. Kuid teatri rahaline ja kunstiline seis ei parane.

Vahepeal on üheks rõõmsamaks hetkeks aasta 1925, kui Draamateatri sulgemise järel saabuvad Tallinnast Vanemuisesse tagasi pea kõik 1916. aastal lahkunud näitlejad. Kuid üürikeseks jääb seegi rõõm – juba aasta pärast lahkuvad nad taas, asutades nüüd Rändteatri.

1935. aastal kärbitakse näitlejate nõudmisel Vanemuise seltsi võimu, ametisse asub uus juhtkond: direktor Otto Aloe, näitejuht Kaarli Aluoja, ooperilavastaja Eino Uuli, liikumisjuht Ida Urbel ning dirigendid Juhan Simm ja Eduard Tubin.

Repertuaari tuleb rohkem väärtdramaturgiat, operetilavastuste arv kahaneb. 1935. aastal esietendub esimene eesti rahvuslik ooper, Aava «Vikerlased», 1939. aastal annab esimese iseseisva etenduse balletirühm – esietendub Tšaikovski «Karnevalisüit», kus solistipartiisid esitavad Velda Otsus ja Udo Väljaots.

1939. aastal saavad lõpuks valmis ka teatrihoone rekonstrueerimistööd.

Uus tõusva põrandaga teatrisaal mahutab 500 vaatajat, uuel laval on sügavust tervelt 16 meetrit. On ka pöördlava. Vanale saalile jäävad kontserdisaali funktsioonid. Sellisena on Vanemuine sel ajal moodsamaid, parema sisseseadega teatrimaju Baltimaades. Kuid ainult mõneks aastaks. 1944. aasta lahingutes saab teatrihoone pommitabamuse ja hävib koos kõigega, mis seal sees.

Kaarel Ird

1940. aasta suvel muutub korraga kõik. Ka Vanemuises. Augusti algul toimunud kunstinõukogu koosolekul ütleb EKP Tartumaa Komitee poolt Vanemuise juhiks määratud endine Tartu Töölisteatri kunstiline juht Kaarel Ird tulevikku vaadates: «Ilutsemise asemel võitlus, lääne asemel ida, primadonna asemel vabrikutüdruk». 1941. aasta suvel esietenduma pidanud Rasmus Kangro-Pooli vabaõhunäitemäng «Pühajärve sõda», mille lõpulauluna peaks kõlama «Suur ja lai on maa....», jääb välja tulemata. Peaproovijärgsel hommikul algab sõda.

Mõnda aega Omski ehitustrustis maalrina töötanud ja hiljem eesti NSV Riiklikus kunstiansamblis kaasa teinud Kaarel Ird jõuab Tartusse tagasi koos pealetungiva Punaarmeega. Siin on hävinud kõik, mis teatrile ehk leivastki vajalikum – nii trupp kui ka teatrihoone, dekoratsioonidest, kostüümidest rääkimata.

Nüüd on Vanemuisel paljudeks aastateks koduks endine saksa käsitööliste seltsi teatrihoone, mille sakslased on sõja ajal küll juba põhjalikult kinoks ümber ehitanud.

Kaks sammast, millele Ird toetub sõjajärgse Vanemuise omailmelisuse kujunemisel, on mitmežanrilisus ja stuudiod.

Esimene oli ühtlasi teise põhjuseks: pärast sõda on trupi komplekteerimisega tõsiseid raskusi.

Ird innustab värskelt komplekteeritud kirju teatripere liikmeid esinema oma põhiala kõrval ka teistes žanrites: näitlejad lavastavad, tantsijad ja lauljad näitlevad.

Nii jõuavad oma hilisema kutsumuse juurde Epp Kaidu, Helend Peep, Velda Otsus jne. See on teater ja stuudio ühekorraga. Nagu Menningulgi.

Ja nagu Menningul on Irdigi eesmärk Vanemuise muutmine tõeliseks rahvateatriks, mis orienteeruks kõige mitmekesisema teatrisuhte ja vastuvõtukogemusega publikule, säilitades seejuures ambitsiooni olla Eesti vaimse keskuse Tartu teatrina ka tõeline kunstiteater.

Ka vastuseis operetile on joon, mis ühendab Menningut ja Irdi. Ja ka ooper on Irdi jaoks eelkõige teater. See tähendab, et ooper peab olema vaadatav. Mitte ainult kuulatav.

Viiekümnendateks hakkab esialgne hoog raugema. Riigi dotatsioon väheneb, publiku arv samuti.

Tõsiselt hakatakse rääkima ooperi ja balleti likvideerimisest, teatri muutmisest draamateatriks, kus antakse ka operetietendusi. Samalaadset plaani on peetud hiljemgi, õieti peaaegu iga kord, kui teatri majanduslik olukord pole kiita.

Ird seisab sellele talle omase kommunisti kompromissitusega vastu, teda toetab ka NSV Liidu kunstide komitee, juhtides Nõukogude Eesti seltsimeeste tähelepanu asjaolule, et Vanemuise kui eesti ühe vanema muusikakollektiivi likvideerimine oleks väär.

Uus maja ja uus algus

Kuid 1950. aasta kevadel ilmub ajakirjanduses artikkel: «RT Vanemuises puudub bolševistlik kriitika ja enesekriitika». Sellele järgneb Vanemuise töötajate üldkoosolek, mis meenutab vägagi Menningu lahkumiskoosolekut.

Novembris vabastab EKbP Tartu linnakomitee büroo Irdi Vanemuise peanäitejuhi kohalt. Uus peanäitejuht tuleb Moskvast, sm Poljakov peab Vanemuises vastu kolm aastat. Tema järel saab peanäitejuhiks Ants Lauter.

1955. naaseb Ird Vanemuisesse, tuues kaasa Herta Elviste, Heikki Haravee jt. Ja jälle hakkab kõik minema ülesmäge. 1956. aastal autasustatakse teatrit Tööpunalipu ordeniga. Samal aastal kerkib päevakorda ka Vanemuisele uue maja ehitamine sõjas hävinud hoone varemete asemele.

Nurgakivini jõutakse 1960. aastal, piduliku avamiseni 1967. aasta 3. novembril – oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeval. Levib kuuldus, et lava all on diversantide peidetud pomm.

Ülekantud tähenduses see nii ju oligi. 1966. aastal on Vanemuine saanud akadeemilise teatri aunimetuse ja Ird oli kutsunud sõjaväkke võetud Paul Eerik Rummo asemele kirjandusala juhatajaks Mati Undi.

Sõjaväest Vanemuisesse naasnud Evald Hermaküla kannul saabub Tartusse ka Jaan Tooming. Järgnevat on tagantjärele hakatud nimetama teatriuuenduseks.

Järg 15. märtsi Postimehes

Kronoloogia

• 1865 – 24. juunil asutati Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Tartus Vanemuise Selts.

• 1870 – 24. juunil sünnib Lydia Koidula näitemängu «Saaremaa onupoeg» esiettekandega eesti rahvuslik teater ja ühtlasi teater Vanemuine

• 1878 – 1906 Vanemuise Seltsi laulu-, orkestri- ja näitejuhiks on August Wiera.

• 1906 – avati Aia tänaval uus teatrihoone.

• 1906–1914 – teatrit juhtis Karl Menning.

• 1908 – loodi Vanemuise Seltsi sümfooniaorkester.

• 1914–1921 – juhtis teatrit Menningu õpilane, lavastaja ja näitleja Ants Simm.

• 1920. aastate algul juhtis teatrit näitlejate komisjon.

• 1925–1931 – oli teatri eesotsas Voldemar Mettus.

• 1935 – sai direktoriks Otto Aloe. Esietendus esimene eesti rahvuslik ooper, Aava «Vikerlased».

• 1939 – jõuti Ida Urbeli eestvõttel esimese iseseisva tantsuetenduseni, milleks oli P. Tšaikovski «Karnevalisüit».

• 1937–1939 – ehitati uus 500-kohaline teatrisaal.

• 1940 – pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu koosseisu määrati Vanemuise juhiks Kaarel Ird.

• 1941 – Ida Urbel lavastas Pugni-Glieri Esmeralda», esimese õhtut täitva balleti Vanemuises.

• Saksa okupatsiooni ajal jätkas Vanemuine tegevust. Oluliseks sündmuseks oli Eduard Tubina balleti «Kratt» esiklavastus 1943.

• 1944 – Teatrisse tuli palju uusi näitlejaid. Teatrihoone süttis lahingute käigus ja hävis täielikult.

• 1944–1948 – juhtis teatrit Kaarel Ird.

• 1950–1953 – oli teatrijuhiks Aleksander Poljakov. Uus riigivõim püüdis likvideerida Vanemuise teatri muusikaosa.

• 1953–1955 – juhtis teatrit Ants Lauter. Vanemuine hakkas jälle mängima olulist rolli Eesti kultuurielus.

• 1956. aastal naasis teatri direktori-peanäitejuhi kohale Kaarel Ird.

• 1956. aastal anti teatrile Tööpunalipu orden ning 1966 akadeemilise teatri nimetus. Kaarel Ird juhtis teatrit 1956–1985.

• 1960-ndate lõpul ja 1970-ndate algul toimus eesti teatris teatriuuendus, mille keskuseks kujunes Vanemuine, juhtfiguurideks noored lavastajad Evald Hermaküla, Jaan Tooming ja tantsuteatris Ülo Vilimaa.

• 1967 – Vanemuise tänaval avati 1944. aastal hävinud teatrihoone asemele uus 682-kohaline teatrisaal ning 1970 842-kohaline kontserdisaal

Tagasi üles