Kesknädal Eesti välispoliitikas

Riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson kirjutas 8. märtsi Postimehes: «...eelmisel nädalal kuulutas Keskerakond oma ajalehe Kesknädal kaudu, et välisminister Urmas Paet sümboliseerib Eesti riigi ebausaldusväärsust ja välispoliitika isolatsiooni.

Samas arvavad keskerakondlased, et välisministeeriumist võiks päevapealt kolmandiku diplomaatidest vallandada ning ligi pooled saatkondadest kahju toomata kinni panna.»

Delhi ja Peking

Rahvaesindaja kahes lauses on vähemalt neli viga. Esiteks ei kuulutanud Keskerakond eelmises Kesknädalas midagi ega ridagi.

Teiseks pole Kesknädala juhtkiri ega selles lehes ilmuvad artiklid Keskerakonna seisukoht. Kesknädal on rahva poliitikaleht, mis avaldab erinevate vaadetega autorite seisukohti.

Kolmandaks pole 1. märtsi Kesknädalas kordagi nimetatud Urmas Paeti, ei otse ega kaude. Mihkelsoni artiklis viidatud Vladimir Velmani juhtkirjas räägitakse Eesti eelmistest välisministritest.

«Mulle on sümpaatne meie põhjanaabri Soome välispoliitiline kultuur. See riik on osanud paljude aastakümnete vältel olla iseseisev ka välispoliitiliselt ning pole laskunud «oranžide lipsude» klounaadi, mida nii väga armastavad mõned meie endised välisministrid,» kirjutas Velman.

Erinevalt Mihkelsonist arvan ka mina, et Soome eeskuju ei sümboliseeri kuidagi selle riigi usaldamatust ega välispoliitilist isolatsiooni. Hoopis vastupidi, Eestil oleks Soomelt õppida kõike, alates tasakaalus ühiskonnast ja lõpetades oma rahvuslikele huvidele vastava aktiivse välispoliitika ajamisega.

Neljandaks pole Mihkelsoni viidatud ega ka ükski teine Kesknädal kunagi kirjutanud, et kolmandik välisministeeriumist ja pooled saatkonnad tuleks koondada.

Pean poliitikaajakirjanikuna tunnistama, et pole ka kusagil mujal avalikult ega eraviisiliselt kuulnud midagi sellist väidetavat. Kui sellised hirmud näiteks Rävala puiestee koridorides tõesti liiguvad, on see mingi alaväärsuskompleks, mille seletamiseks mul puudub erialane ettevalmistus.

Küll teab igaüks, et Eesti räägib ametlikult saatkonna avamisest Delhis ning praegu hotellis tegutsevale saatkonnale hoone ehitamisest Pekingisse – mõlemal juhul võib vaid kahetseda, et uue maailma arengukeskustesse jõudmisega nii kaua on venitatud.

USA ja Kesknädal

Mihkelson kirjutab ka, et Kesknädal levitab «jõuliselt USA- ja NATO-vastasust». Kesknädalale ideoloogilist vastulööki andes pole äsja Washingtonis põhiliselt vabariiklastega lävinud Mihkelson mõistnud, et USA poliitikas on peale presidendi administratsiooni ka teisi jõukeskusi. Nii nagu ta pole vist jälginud ka USA ega teiste NATO riikide mitmekesist meediat.

Aga tunnistan, et ainult Eesti ajakirjandust jälgivale poliitikule võib Kesknädal tõesti tunduda Ameerika-vastasena. Mida ta Euroopa ega maailma kontekstis loomulikult pole.

Ilmselt kujutab Mihkelson ette, et täielik õnn oleks Eestiga siis, kui välispoliitilist arutelu peetaks ainult ühe ministeeriumi ametnike ning suuresti nendesamade ametnike mõjuväljas toimetava huviliste võrgustiku piires. Mille ainsaks avalikuks väljundiks oleks teatud lääne spetsialistidele hästi tuntud, kuid oma kodumaal laiemale avalikkusele tundmatusega samizdati meenutav Sirbi lisaleht Diplomaatia.

Veel parem, kui laiemat arutelu Eesti huvide ja poliitikate defineerimise üle üldse poleks ja Eesti keskenduks kõigis oskustes NATOst ja Washingtonist tulevate direktiivide, juhtnööride ja vihjete, mõnikord isegi nende (taga)mõttest aru saamata, ellurakendamisele.

Mis puutub aga Mihkelsoni etteheitesse PBK-le antud intervjuus piirileppe preambulat käsitlenud Andrus Ansipile, siis enne Ansipit seadis selle otstarbekuse Molodjož Estoniis kahtluse alla europarlamendi väliskomisjoni aseesimees Toomas Ilves. Teda aga Mihkelson meie välispoliitika nurjamises ei süüdista. Millest järeldub, et Mihkelsoni mureks pole Eesti välispoliitika, vaid mingi kitsam parteipoliitiline huvi.

Kuigi Mihkelsoni meelest on iga Kesknädalas ilmuv sõna Keskerakonna programmiline seisukoht, usun siiralt, et Mihkelsoni olemuslikult ebademokraatlik jutt Postimehes pole enam Res Publicas valitsev maailmavaade.