Kultuuripomm: Appi! Valimised!

Kasvava imestusega jälgin kraaklemist millegi täna veel suhteliselt müürilise ümber – kus lõigatakse läbi Euroopa kultuuripealinna rasvane lint, kas Tartus või Tallinnas. «Südantsoendav», et käes on jälle valimised, kus «diskussioon» võtab äsamise mõõtmed ja mille algpõhjus kiirelt unustatakse.

Niisiis, Tartu või Tallinn? On keegi mõelnud, kui suur see Eesti ikka on? Me teame, et kui Lõuna-Eesti vallas kärgatab uudispomm, kärgatab see kogu riigis. Mis selle pealinnateemaga, kultuuripommiga teisiti peaks minema?

Muidugi, kultuurapealinnaga seoses haistavad asjaomased sissevalguvat raha, see on ots, kus ise tuleb ilmselt vähem liigutada kui pärast taskusse toppida. Aga OK. Vestlesin sel teemal ühe sõbraga, kes rääkis haleda ja armsa loo Kopenhaagenist, mis samuti Euroopa kultuuripealinnaks olla jõudis. Resümee kujunes lühikeseks.

Punkt üks. Linnas hakkas käima kaks korda rohkem turiste. Hiljem turistidevoog kahanes, ent jäi suuremaks kui kunagi varem.

Punkt kaks. Kõik asjad läksid kolm korda kallimaks. Hiljem hinnad langesid, aga vana taset ei saavutanud.

Punkt kolm. Teenindus läks viis korda sitemaks. Teeninduskvaliteet enam ei tõusnudki.

Nüüd küsin, miks oleks vaja otsida kultuuripealinna kandidaati, kui Tallinnas kolm koledat punkti töötavad juba praegu. Mis mõte on ära rikkuda veel üks kooslus? Las turistid – kes sõidavad kiiresti ja suurte hulkadena – lähevad ise Tartusse. Vähemalt ei satu sinna nad kõik ja enamik laga jääb pealinna.

Selge, et kui kultuuripealinn oleks Tartu, saaksid sarnase saastasahmaka kaasa mõlemad linnad. Kesse ikka pealinna tänavatel tolgendamisest loobub, eriti kui see on kolme kiviviske kaugusel?

Ja mis kõige tähtsam. Tallinnas on praegu pukis ääretult kahtlased sellid poksiklubi vaimse liidri Kalev Kalloga eesotsas.

Äkki annab kultuuripealinna staatus Tallinnas elavatele normaalsetele kodanikele võimaluse elimineerida Kallo haigeid ideevälgatusi, olgu selleks 100-kordsed büroohooned või parkide kinniehitamine? Eesti on liiga väike, et pealinn päris käest ära lasta, ja siin võiksid tartlased küll appi tulla.

Lihtsa ütelungiga: «Tehke oma kultuuripealinn sinna mere äärde! Surume Kallo kasti.»

Tagasi üles