Kriitika staatusest

Dan Browni «Da Vinci koodi» müüdi miljoneid enne, kui selle kohta ilmus kirjanduskriitikat. Hollywood tõttas raamatust filmi väntama, saades peaossa Tom Hanksi.

FOTO: Kaader filmist

Suurbritannias ilmub kirjanduskriitika ajalehtedes-ajakirjades, mille suuremad väljaandjad asuvad Londonis. Žanril on pikk ajalugu; tõsiseltvõetavaks ja mõjukaks muutus see 19. sajandi alguses, ajakirjades Edinburgh Review ja Quarterly Review ilmunud arvustustega. Silmas pidades aga hiljutisi arenguid, on raamatumüüjad arvustuste rolli kahtluse alla seadnud.

Tänapäeval avaldab kirjanduskriitikat tosin üleriigilise leviga ajalehte, lisaks omaette institutsiooniks muutunud Times Literary Supplement ja London Review of Books.

Eri väljaannetes avaldatud kirjutised on adresseeritud erineva sotsiaalse tausta, maitse, analüüsi- ja ostuvõimega inimestele. Ei maksa siis imestada, kui tähelepanu köitnud autori raamat saab paarkümmend arvustust, mis kokkuvõttes annavad konfliktse hinnangu.

Teisalt, iga Londoni West Endis jooksvat filmi või teatritükki arvustatakse üleriigilise või rahvusvahelise leviga väljaandes, aga enamik neist kuni 15 000 romaanist, mis Suurbritannias aastas välja antakse, ei teeni ühtegi arvustust.

Tundub, et olukorraga lepiti põhimõttel, et eks raamatud olid enne kirjanduskriitikat ning küllap elavad edasi ka siis, kui kriitika olemasolev vorm kaob.

Side tegelikkusega

Suure kära kirjanduskriitika ümber põhjustas Dan Brown. Autor, kelle kohta ajakirjad ja ajalehed, mis avaldavad läbimüügi edetabeleid, ei olnud avaldanud ühtegi arvustust ajaks, mil neli tema romaani – «Da Vinci Code», «Angels and Demons», «Deception Point», «Digital Fortress» – juhtisid (eelmise aasta suvel) juba pehmete kaante vahele jõudnuna kõiki samades väljaannetes avaldatud edetabeleid.

FT Magazine’i andmetel oli nende läbimüük sellal viis miljonit.

Raamatumüüjad eesotsas võimsaimaga tööstuses, Waterstone’iga, süüdistasid kriitikuid ja ajalehtede-ajakirjade kultuuriosade toimetajaid selles, et nood on kaotanud side tegelikkusega, ning Amazoni internetis kasutatavaist lühihinnanguist olla rohkem kasu.

Millisena näeb kirjanduskriitikat ajakirjandus? Kirjanduskriitika ei tõmba reklaami. Raamatuülevaated on töö, mida teeb tavaliselt vabakutseline ajakirjanik, kirjanik või õppejõud.

800-sõnalise loo eest makstakse 150 kuni 400 Briti naela (1 nael on 23 krooni). Korraliku kirjandusosaga lehe toimetaja rõhutab aga alati, et lisaks raamatu läbilugemisele eeldab ta kriitikult head taustatundmist – kuni kaheteistkümnetunnist tööd raamatukogus ja/või internetis –, ning muidugi elu jooksul kogutud erialaste teadmiste oskuslikku ja elegantset kasutamist.

Kirjanduskriitikat produtseeriva ajakirjaniku staatus kolleegide hulgas on huvitav. Tippajakirjanik Andrew Marri hiljuti ilmunud raamatu «My Trade» põhjal, mis näitab maa ajakirjanduse arengut, on ajakirjanikust kirjanikuks saamine kadestusväärne ja ihaldatav (mille vaheaste on kirjanduskriitika), teisalt ei peeta kultuuriajakirjanikku tõsiseltvõetavaks ajakirjanikuks.

Kõrgklassile

Kirjanduskriitikat ei loe kaugeltki kõik britid; ometi armastatakse rõhutada, et nad on suuremad selle žanri lugejad kui ameeriklased, prantslased või itaallased.

Times Literary Supplement pingutab, et jõuda 34 000 tarbijani, London Review of Books andmeil on saajate arv 42 000. (FT Magazine’i andmeil on Briti lugemisvõimelisi elanikke 50 miljonit.)

Tähelepanu väärib, et Guardiani laupäevane illustreeritud kirjanduslisa Saturday Review võistleb edukalt kahe eelnimetatuga. Muidugi, majanduslikus mõttes see ei tasu (vastupidi sama väljaande reisi- ja meedialisale).

Loeb see, et artiklid, mille autorid on kirjanikud ise, muudavad väljaande ihaldusväärseks. Nii klassisüsteemi kui kvaliteeti silmas pidades on traditsiooniliselt pahempoolse väljaande kirjanduskriitika suunatud A-grupi lugejaile, st kõrgeimale kategooriale tänapäeval suhteliselt varjatud, ent sotsiaalselt kindlalt eksisteerivas klassisüsteemis.

Raamatumüüjate meelepaha selle üle, et kirjanduskriitika jätab kahe silma vahele autoreid, kelle tööde läbimüük on meeletu, ei kaalu esialgu üles brittide armastust kirjanduskriitika vastu ning traditsioone selle viljelemisel.

Tagasi üles