Euroopa pealinn avab end mustvalge fotona: Brüssel 2006

Noorpaar Jacques Breliga (taustal), kelle jõuline lauluhääl kinnitab, et Brüssel kihab ja mullitab. Foto: Bosz de Kler

Brüssel kangastub paljudele hiigelsuure kontorihoonena, kuid teravvaimsed kuulevad europealinna kultuurielu mullitamist ja kihinat. Kirjutab Vahur Afanasjev.

Ametlikult on Euroopa Liidul kolm pealinna. Sellele, mida eelmises liidus Moskvaks kutsuti, vastab kõige enam Brüssel kui Euroopa Komisjoni, Parlamendi, Nõukogu asukoht.

Uurisin internetist, kuis on liidu pealinnas lood kultuuriga. Tippisin otsingumootorisse «brussel + culture». Ei sütita just lootust, kui kohalik kultuur ilmutab end võrgus esmalt äriripatsi kujul – tulemusterida algas leheküljega Invest In Brussels.

Sakslane Robert, kes töötab Brüsselis eurokraadina, ütles meelekindlalt välja, et see linn on rahvusvaheline bürokraatlik kontor, muud ei midagi. Ja palus perekonnanime saladuses hoida.

Püüdsin puurida, kas mõnigi siinne kultuurisündmus on Robertile muljet avaldanud, kuid sain raudse «ei». Kuid ainuüksi tõik, et olen Brüsselis oma silmaga näinud teatrit Iiri harrastusteatrist Moskva Suure Teatri külalisetendusteni, ei lubanud mul Robertiga nõustuda.

Pöördusin mehe poole, kes tunneb ja armastab Brüsselit nagu oma naist. Kirjanik Serge van Duijnhoven on pärit Hollandist Ossi linnast. Elanud on Serge Amsterdamis, Gentis, Sarajevos, kuskil Ameerikaski – aga päriskoduks valis Brüsseli.

Parasjagu on Serge’il käsil raamat «Een Brussel met bruis, twee Brussels met liefde». Üks Brüssel mullidega, kaks Brüsselit armastusega.

Serge on veendunud, et Brüssel mullitab, kihab. Nii on laulnud ka Jacques Brel, Brüsseli osalinnas Schaerbeekis sündinud prantsuskeelse maailma Vladimir Võssotski.

Eestis teadsin üliharva, millised kunstinäitused on hetkel aktuaalsed. Brüsselis jooksevad tähtsamad kultuurisündmused imetabaselt ise kätte. Vaevalt et see tuleb mu enda vaimsest arenguspurdist. Siin lihtsalt teatakse. Ja käiakse.

Abikaasa kolleegid uudistasid suisa grupiga härra Faberge mune. Neid kullatud-briljanditud nipsasju Vene keisrikojast. Ühiskülastus oli seda müstilisem akt, et toimus inimeste vabast ajast.

Kuid oot, kohaliku kultuurielu kirjeldamisel satuvad üha ette importkaubad. Ons õigus sakslasel Robertil, kes ütles, et Brüsselis ei ole tõelist oma kultuuri, on vaid erinevaid kultuure plagieeriv mikstuur?

Lappasin metroos tasuta ajalehte selle pilguga, et kui ma ei läheks parasjagu Serge’ile külla ja hiljem fotograaf Bosz de Kleriga kõrtsi, siis kuhu võiksin siirduda.

Kultuurset ajaviidet ennustas ajaleht rohkem, kui jõuaksin tarbida. Interaktiivne teadusnäitus noortele, minikarneval lastele, moevärk riidesõpradele ja luuletramm tekstinautlejatele... Ehk kõigile kirssidega nagu «Naksitrallides».

Horvaadist kommunikatsioonidisainer Viktoriana Kostov meenutas Brüsseli kultuurisündmuste kohta pärimisel hea sõnaga Truc Troci. See on noorte kunstnike teoste avalik oksjon. Mitu tuhat külastajat tormasid, kollased märkmepaberid näpus, taiestele oma hinda pakkuma – näiteks nädala jagu tasuta õhtusööke.

Kohalikud on kultuurimaiad. Või üritustemaiad. Või mõlemat. Olgu keskkonnafestival, automess, kontsert või suurnäitus Made in Belgium – alalõpmata vonklevad sabad, hõõrduvad külastajate higikalkvel kehad.

Eesti keeli kirjutatakse Brüsseli nime saksapäraselt. Prantsuskeelsetel on Bruxelles ja flaamidel-hollandlastel Brussel. Ingliskeelse maailma jaoks kõlab linna nimi mitmusena: Brussels.

Keeleväändel tekkinud mitmusnimi on olemuslikult õige. See suuremat sorti linn, mida tavaliselt Brüsseli all mõeldakse, on õieti munitsipaalne ühendus Brüsseli Pealinnapiirkond.

Päris Brüsselis elab pooleteise Tartu jagu inimesi. Pealinnapiirkonda kuuluvas 19 osalinnas on kokku ligi miljon asukat ehk rohkem kui kahega korrutatud Tallinnas.

Igas linnajaos on tajutav terviklik asularuum. Ükski linnajagu pole pelgalt kesklinna poole suunatud magala, neil on oma ajalooline keskus, iseseisvad kultuuriasutused, kohalikud sõlmpaigad.

Sisuliselt tähendab see näiteks, et minu kodulinnajao Etterbeeki raamatukogud pole keskraamatukogu filiaalid. Etterbeeki kultuurikeskus on aga püüdlik asutus, mis tirib kohale Tiibeti muusikuid ja korraldab Kasahhi filminädalaid.

Pilt Brüsseli tunnetuslikust kultuuriatlasest on kirjum, kui linnaosaline jaotus karta lubab. Ametlikult jaotub võim Belgias flaami- ja prantsuskeelse kogukonna vahel. Mõlemal rahvusgrupil on eraldi parlament ja valitsusorganid. Seda ka kohalikul tasandil. Riigi kaguservas on tagatipuks saksakeelse vähemuse piirkond. Rääkimata araabia-, türgi-, berberi-, lingala-, monokutuba-, kikongo-, mandarini-, poola-, serbohorvaadi-, eesti- ja muukeelsetest minoriteetidest.

Nagu Serge ütles, on õigupärast kõik rahvusgrupid Brüsselis vähemuses. Valdavalt kõneldakse küll prantsuse keelt, kuid linna ümbritseb Flaami Brabanti piirkond, kus välismaalasel on sõbralike suhete saavutamiseks targem inglise keelt pruukida, et mitte flaame pahandada.

Palju erinevaid kultuure Eestist väiksemal territooriumil tingib kultuuride konflikti ja kontakti. Nõnda on Saksamaal Münchenis türgi noorukitel pea kohal mõttemull, et kuidas sulle kiiremini peksa anda. Brüsselis kõneleb nende ilme pingsast ajutööst, et kuidas su tüdrukut peole kutsuda.

Igikestvat silda kultuuride vahele kumbki olukord ei raja, kuid Brüsseli variant on ilmselgelt positiivne.

Rahvasuu räägib, et elegantsema lihtsustusega on kultuuri- ja keelepiirid ületanud kongolased, kes Matonge’iks kutsutavas piirkonnas rohelise puruga äritsevad. Nemad saavat hakkama ühe verbaalse ning kolme manuaalse signaali abil. Verbaalne signaal kõlab «psst-psst!», manuaalseks signaaliks on aga üks, kaks või kolm tõstetud sõrme – vastavalt sellele, mitu grammi ostja soovib.

Ees tikeelse giidita saab Brüsselis kenasti hakkama. Hoopis rohkem oleks tarvis Eesti kultuurigiidi, kes sõlmisikuna suunaks eesti kultuuri vood Euroopa administratiivsest südamest eurooplaste südameisse. Pole meil europealinnas keskset järjekindlat kultuuritööd. Juhtub, et teave jõuab huviliseni imetabaseid teid pidi. Kirjanik Jaan Kaplinski luulelugemisest kuulsin Serge’i käest, klaasikunstnik Meeli Kõiva-Vällo installatsiooni avamise kohta lekitas info Viktoriana.

Eks koordineerimine oleks ka keeruline töö. Belgia erinevad kohalikud kultuurirühmad kutsuvad eestlasi esinema omal käel, mitte saatkonna ja ministeeriumide kaudu. Ei jõutud totalitaarriigiski lugeda, millal meie kultuurirahvas Moskvas või mujal Liidus käis, saati nüüd.

Ainuüksi füüsilise linnaruumi mõttes on Brüssel varjulemb. Võid kõndida kümneid tänavapikkusi, enne kui pilk pääseb läbi tiheda majarinde tagahoovi – poolmetsikute aedade, õdusate terrasside, kiikede ja kasvuhoonete kuningriiki.

Paljud Brüsseli imed püsivad võõraste eest peidus varase, hilise või harva ilmumise varal. Jeu de Balle’i kirbuturule, kus kasutatud kultuuri lademes, pole ma tänini jõudnud, kuna tolle haripunkt olevat hommikul kell seitse.

Kuid nagu horvaat Viktoriana arvas, on Brüssel palju sõbralikum kultuurilinn kui Pariis, mis olevat veidi kangeselgne-elitaarne. Brüssel tunduvat paljudele tõesti kontorihoonena, kuna nad ise pelgavad välja minna ning linna ja selle rahvast, ajalugu ja kultuuriallikaid avastada.

Pealinna staatus hakkas Brüsselile terendama 18. juunil 1815. aastal, mil kümmekonna kilomeetri kaugusel Waterloos sai Napoleon otsustava sauna. Euroopa uued valitsejad soovisid luua Prantsusmaa põhjakülge puhvertsooni, ennetamaks uute Napoleonide vägitegusid.

Otsekui võluväel kujunes mitmete alade ühendamisel piirkond, mille sõlmpunktiks osutus Brüssel. Seda kutsutakse poolnaljatamisi ajaks, mil Brüssel oli sürrealistlikul kombel olematu riigi pealinn. Iseseisev Belgia riik loodi 1830. aastal, mil Brüsseli kodanikud tõstsid mässu Hollandi kuninga vastu.

Pole imestada, et Brüsselist sai 20. sajandi algupoolel tuule tiibadesse kuulus sürrealistist kunstnik René Magritte. Viktoriana avastavat tihti märke Brüsseli sürrealismitaju püsivusest. Lähed steriilsesse avalikku käimlasse ning avastad, et eelmine külastaja on mister Korraliku järele lehkava ruumikese laenurka ämblikuvõrgu joonistanud.

Serge tunnistas, et Brüssel ei ole külalisele kergelt hoomatav linn. Seda tuleb uudistada iva kauem nagu mustvalget fotot, et detailid mängima hakkaksid.

Põnevuspunktid on üle linnastu laiali pillatud. Turist satub raekojaplatsile, pissiva poisikese, ajaloolise börsihoone või paremal juhul Jubelparki võidukaare manu. Kui oled käinud kolmes-neljas suuremas Lääne-Euroopa linnas, tundub kogu see gootika, barokk, renessanss ja klassitsism igava edvistamisena.

Vähesed turistid viitsivad San Gilles’ist juugendarhitekt Victor Horta maja, eeslinnast Tervurenist Kuningliku Aafrika muuseumi või tänavapinna alt kanalisatsioonimuuseumi üles otsida. Hea, kui jõuavad Laekenisse sädelevat Atomiumi ja Mini-Euroopat uudistama.

Põhjus, miks Brüsselit on keeruline maitsta, peitub selle maitsebuketi mitmekesisuses. Kõik on vähemused, nagu Serge ütles.

Maitsebuketi põhja moodustab hollandi-flaami kultuuri reguleeritud anarhism, kehas heljub elegantselt prantsuslikkus, üliõrnalt kumab keltide muinastarkus, vürtsikust lisavad marokolased, naudisklevat korrapära türklased, elujõudu kongolased, ihatundlikku sõbralikkust hiinlased ning katoliiklikku imedeusku hispaania aadlikud.

Kas Brüsseli kultuur on ühtne tervik või plagieeriv mikstuur, sõltub vaatevinklist. Serge’i suulistes ad hoc esseedes kõlas järjepidevalt nägemus, et Brüsseli mikstuur on ainulaadne ning tema jaoks seni nähtud linnade seas vaimselt ergim.

Kaldun Serge’i arvamust jagama. Lahkusin tema poolt, taskus kahe lehekülje jagu kultuurseid paiku faksimasinaga paljundatud baaride nimekirja näol. Kui jõuan need ükskord läbi käia, saan ehk Brüsseli vaimus lõpliku selguse.