Pimesikumäng seksiostu ümber

Jaanus Rahumägi selgitab, et Eesti peaks prostitutsiooni ostmise keelustama, juhul kui Soome seda teeks, kuna vaid nii saaks ohjeldada organiseeritud kuritegevusse raha suunamist.

Märtsi lõpus külastab Soome parlamendi õiguskomisjoni riigikogu delegatsioon, et arutada prostitutsiooniteema reguleerimist. Soome televisioon on juba pikemat aega küsitlenud riigikogu ja valitsuse liikmeid prostitutsiooni teemadel.

Eesti europarlamendi naisliikmed Siiri Oviir ja Marianne Mikko on prostitutsiooni teemal samuti kirgastunud. Inno Tähismaa, nõuab oma ürgset õigust naist kasutada. Prostitutsiooniteema arutelu on saanud uue hoo.

Naisõiguslased on veendunud, et naisi sunnitakse prostituudiks, soovimata näha, et enamik teeb seda vabatahtlikult. Jarmo Virmavirta muretseb (PM 08.03) prostitutsiooni «põranda alla» mineku pärast, saamata aru, mis see on.

Prostitutsiooniteema erutab mulle arusaamatul põhjusel nii õpetlasi kui lõbutüdrukuid võrdselt. Kedagi aga ei huvita, sama arusaamatul põhjusel, kuidas prostitutsioon meie elu iga päev tegelikult mõjutab.

Prostitutsiooniga puutub regulaarselt kokku kõige rohkem kolm protsenti mehi ja veel väiksem osa naisi. Ehk 97 protsenti mehi ja veel rohkem naisi see ei puuduta. Kahetsusväärsel kombel soovivad kõik prostitutsiooni puhul sõna võtta just selles, olematut osa puudutavas käsitluses. Soovitan bioloogiast, eetikast ja ajaloost eemalduda ja tänapäeva ühiskonda vaadata.

Majandus, mitte seks

Prostitutsioon on alati eelkõige kuritegelik majandus, mitte seks. Organiseeritud prostitutsioonist saadavad kuritegelikud tulud Eestis on peale narkokaubandust, mille käive võib politsei hinnangul olla umbes kaheksa miljonit krooni, teisel kohal.

Kurjategijad investeerivad alati oma tulud riigi majandusse. Ilma selleta ei ole organiseeritud kuritegevusel mõtet. Sellega kõigutavad nad otse ühiskonna põhialuseid ehk vaba turumajandust.

Tehes seda organiseeritud kujul ehk väga suurtes mahtudes, mõjutab see otse majanduskeskkonda ehk turuhindu. Aus ettevõte, täites kõik kohustused riigi ja võlausaldajate ees, saab oma tootele turuhinna, mis vastab meie majandusele. Ettevõtja, kes peseb oma ettevõtte kaudu prostitutsiooniraha, millelt ei maksta makse ega intresse, suudab pakkuda tänu sellele madalamat hinda.

Nii on kurjategijatel alati konkurentsieelis ja kokku lepitud riigikorraldus ei toimi.

Illegaalses majanduses liigub alati palju sularaha. See omakorda annab hea võimaluse korruptsiooniks. Seda on võimalik kasutada otsustuste mõjutamiseks kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandil.

Need, kes räägivad tõsimeelselt prostitutsiooni vajalikkusest, ei anna endale ilmselt täit aru probleemi ulatusest ja tegelikust mõjust Eesti ühiskonnale. Seda ei saa neile aga ette heita.

Hirmujutt, justkui läheks seksiostu keelamise järel prostitutsioon põranda alla, on asjatundmatu või sihilikult desinformeeriv.

Esiteks, kus asub see põrand, mille alla prostitutsioon läheks? Selleks, et säilitada organiseeritud kuritegevuse sissetulekuid, on vaja palju kliente. Selleks, et teenust müüa, tuleb seda avalikult, nn põranda peal pakkuda. Kui prostitutsioon läheb «hirmuäratavalt» põranda alla ja muutub salaklubiliseks tegevuseks, kaotab ta kogu oma ühiskonnaohtliku rahalise mahu.

Ka politseil oleks lihtsam toimetada mingite urgastega. Internetis ja salatelefonidel hakkavad nihverdama vaid kõige suuremad kannatajad. Musta raha sissevool lõbumajandusse väheneb paratamatult drastiliselt. Prostitutsioon ei kao, aga see ei säili sellises mahus, et see võiks mingit majandusvaldkonda oluliselt mõjutada.

Legaliseerimise mõttetus

Järgneb kohe loogika, et sellisel juhul tuleb prostitutsioon legaliseerida nagu Saksamaal. See ei ole aga Eestis võimalik kolmel põhjusel.

Esiteks on selleks vaja prostituute, kes oleks valmis ametlikult, prostituudiks olema, seda riiklikult tunnistama ja maksu maksma. Neid on prostituutide seas politsei andmetel kõige rohkem kaheksa protsenti. Põhiliselt vanemasse ikka jõudnud daamid. Seega ülejäänud teevad seda edasi ikkagi illegaalselt ja midagi ei muutu.

Teiseks peab Eesti ühiskond tunnistama, et inimese keha on meie majanduses müügiartikkel. Seda aga ei juhtu, sest riigikogus ei ole ühtegi prostitutsiooni toetavat meest, kes julgeks avalikult selle toetuseks rohelist klahvi vajutada. Naistest rääkimata.

Kolmandaks ei ole Eestis prostituudi amet lugupeetav. Kõik, kes isegi sooviksid mõnda aega ametlikud prostituudid olla, teavad, et nad halvavad oma tuleviku väljavaated tööturul, kui nende CVsse võib sattuda märge prostituudiameti kohta. Eesti väikeses ja läbipõimunud ühiskonnas ei legaliseeru prostitutsioon kunagi, isegi seaduse olemasolul.

Välismaine nõudlus

Miks soovitakse seksiostu keelustada? Mitte müüki? See on valikute ja kompromisside küsimus. Seksiostu keelamine näiteks Rootsis ja Eestis on kaks täiesti erinevat teemat. Rootsi probleem ei ole sissesõitnud turistide poolt kurjategijatele jäetud must raha.

Rootsi prostitutsiooni toidavad kohalikud tarbijad. Sissesõitnud, eriti pärast ostu keelustamist, pole Rootsis ja Soomes probleem. Eestis on vastupidi. Kuni 80 protsenti siinsetesse lõbumajadesse jäetud rahast tuleb välismaalastelt.

Neil lihtsalt on rohkem raha kui eestlastel.

Eesti elanike lõbumajandusse jäetud raha ei kujuta Eesti majandusele ohtu. Ainult nii vaadates võiksime soomlastega filosofeerida prostitutsiooni kui pahe üle. Kuna aga lõbumajade musta raha surve majandusele tuleb põhiliselt üle Soome lahe, tuleb sellega ka tõsiselt tegeleda.

Teadaolevalt on keskmine soomlane seaduskuulekas. Soomes seksiostu keelustamine toob seaduskuulekad soome mehed Eestisse. See tähendab Eesti kuritegeliku olukorra kontrolli alt väljumist, sest politseil pole võimekust prostitutsiooniga kaasnevale kuritegevusele vastu seista.

Keelustades Eestis seksiostu, panevad kõik sellel eesmärgil Eestisse sissesõitjad ennast automaatselt riikliku löögi alla. Ja nad ei taha kartsa sattuda. Seepärast räägime me Eestis seksiostu keelustamisest kui turumajanduslikust hoovast. Et ennetada illegaalse raha viimist kurjategijate kätte. Kui me räägime ideest ka seksimüümine keelustada, siis räägime me sisemaisest probleemist.

Seega valik on, kas jaanalindu matkida ja filosofeerida edasi või rääkida asjadest nii, nagu nad on siin, Eestis. Mitte Rootsis või Soomes.