Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Helivõlurist kommuunipealik

Helena Tulve FOTO: Peeter Langovits

Tänavuste Eesti Muusika Päevade helilooja Helena Tulve kirjutab suurepärast muusikat ja kasvatab kolme last. Kuidas ta kõike seda jõuab?

Muusikute Helena ja Jaan-Eik Tulve kollane kodumaja Nõmme lummemattunud aia tagumises sopis tundub tukkuvat mõnusat hommiku-und. Ent tuppa astunud leheneegreid tervitab kõike muud kui rahulik äraolemine – väiksed Tulved ehk siis üheteistkümnene Jakob, kümnene Nathan ja kaheksane Eliann toimetavad ringi ja toodavad külalisele jooksvalt uut informatsiooni.

Nii jõuavad meieni mõõgavõitluses kannatada saanud lambi kurb saatus, suvine putukatepüük ühes liblikavõrgu käsitsemise näidisõppetunniga, koolinäidendites etendatud rollid, eklektiline klaverimuusikapala kolmele kätepaarile ning stevenspielberglik Godzilla-muuvi made by Nathan.

Ei puudu ka artistlikku laadi ettepanekud, kuidas klaasist muusikaauhinda (ema Helena jagu) ajalehes presenteerida võiks. Omaette kajastamist vääriks kass Tondi mitte just kõige vabatahtlikum saabumine fotosessioonile – pere teine kass Mimoos (faktiselguse mõttes olgu lisatud, et tegu on Tondi tütrega) jõuab pildile alles koridoris.

Helena Tulve meelest kujutab nende pere endast omamoodi kommuuni – igaüks ajaks justkui oma asja, ent kõigest kokku saab toimiv ja harmooniline kooslus. Ema heliloomingu suurim fänn on vanem poeg, tütar seevastu eelistab nüüdismuusikale Vanilla Ninjat.

Üldlevinud arvamuse kohaselt kunstitegu ja pereelu kokku ei käi. Kuidas sina need kaks poolt ühendanud oled?

Ma teen tööd periooditi – mingitel aegadel annan muusikaakadeemias tunde ja tegelen lastega, mingitel aegadel tuleb jälle rohkem kirjutamisele keskenduda. Ma ei näe mingit põhjust, et ei saaks ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda. Arvan, et naistel on seda üldse lihtsam teha – mehed tahavad ehk rohkem ühele asjale keskenduda, kuid naised peavad nii või teisiti selle pudi-padi sees hakkama saama.

Vahel saan töötada näiteks tunni, püüan siis seda aega maksimaalselt ära kasutada.

Olmeasjad sind ei frustreeri?

Eks ikka. Kui on suur segadus, siis on raske tööd teha, aga püüan ikkagi keskenduda, ümber lülituda. Või siis põgenen kodunt muusikaakadeemiasse, et rahulikult klassis tööd teha. Kodus tulevad vahel segavad kodumõtted – et peaks harja võtma, midagi sorteerima... Eriti kui on raske töö, tekib kiusatus midagi muud ette võtta.

Ega ma segadust ei armasta, aga elu on sundinud mööndusi tegema. Öeldakse muidugi, et kes ei suuda oma kööki korras hoida, see ei saa ka oma peas korra säilitamisega hakkama. Mul peab olema loodud teatud süsteem, pean oma asju hõlpsasti üles leidma – siis on mul kergem keskenduda.

Aga üleliia efektne majapidaja ma muidugi pole – kõige tähtsam on, et kodus oleks hea elada.

Koduseid pingeid teie peres ei teki? Ütlesid kunagi Jaan-Eigi sünnipäevaintervjuus, et tema on hästi rahulik ja täiendab sind seeläbi.

Jaan-Eik on tõesti hästi rahulik, temaga on võimatu tülitseda – kui miskit on, siis tema on lihtsalt vait, mina olen kannatamatu ja ütlen kõik kohe prauh! välja. Aga üldiselt me tõsiselt ei tülitse. Lastega ikka vahest tekib ütlemisi – neil on lihtsalt teistsugune ajatunnetus ja kiirustamine või õigeks ajaks minek on nende jaoks midagi abstraktset.

Mis on siis eduka suhte püsimise saladus?

Ega mul mingit ühest retsepti küll anda pole. Meie lihtsalt oleme õigel ajal õige inimese ära tundnud. Kui kohtusime, oli minul küll kohe selge, et see on tema – ma poleks muidu ehk nii noorelt abiellunud, polnud varem sellele isegi tõsiselt mõelnud.

Tihti kipuvad inimesed esimese lahkheli ajel kohe kergekäeliselt lahku minema, mõtlemata probleemi põhjuste üle järele – kõige tähtsam on üksteisele piisavalt tähelepanu pöörata.

Teie kodu on Nõmmel. On seal hea elada?

Nõmme on elamiseks üldse parim koht! Kolisime sinna kaheksa aastat tagasi, aga tegelikult on mu abikaasa põline nõmmekas ja mina olen siin lähedal koolis käinud, nii et Nõmme ja Kivimäe kant on minu «oma» olnud alates sellest ajast, kui olin 11.

Mu praeguses kodus on niisugune privileeg, et saan looduse muutumist jälgida. Teen silmad lahti ja näen kohe aknast, kuidas valgus on muutunud, kas on tuult või sajab – ei pea isegi voodist välja ronima nägemaks, kuidas kevad küpseb või vananema hakkab, kuidas pung leheks saab.

Mulle meeldib jälgida muutusi, aastaaegade vaheldumise tsüklit. See hoiab kogu aeg kõike liikumises, asjade kulg tuleb ilmsiks.

Oled säilitanud oma lapseliku uudishimu?

Arvan küll, et mingi osa sellest on säilinud – mulle meeldib asju vaadata. Ma ei mäleta, et oleksin lapsena eriline vaimustuja olnud, pigem selline vaikne vaatleja. Igaühele on ju antud oma roll, küllap selles vaatleja rollis on midagi mulle omast.

Kuna minu keel on muusika, pakub huvi ka auditiivne pool; see, mida kuulen, kõneleb mulle palju. Tunnetus kandub tasapisi muusikasse, sellesse, mida teen.

Oled õppinud klaverit, kuid pianisti sinust ei saanud. Jõudsid hoopis, nagu ise oled öelnud, juhuslikult heliloomingu juurde?

See oli puhas juhus. Pianisti minust polnud ning kui tuli otsustada, kas valida mingi teine kool, avastasin endale äkitselt muusikateooria. Otsustasin päevapealt, et selle ma võtan, ja teise kooli mõte lahtus sealsamas.

Kompositsioon oli esimesel aastal kohustuslik, varem polnud ma midagi kirjutanud ega selle peale isegi mitte mõelnud. Esimene lugu sündis kohustuslikus korras – õpetaja Alo Põldmäe andis ülesande kirjutada lugu ainult viit noot kasutades. Millegi kirjapanemine, mis varem tundus mulle ilmvõimatu, hakkas pärast seda nuputamisülesannet mind huvitama.

Õppimise ajal kirjutasin vähe, umbes ühe loo aastas. Prantsusmaal, kui lapsed olid väikesed, jäi veel kolm aastat vahele – aga sel ajal sündis kolm last, nii et seda kahetseda küll ei saa.

1991. aastal läksite abikaasaga Eestist ära, et jätkata õpinguid Pariisis. Jäite sinna seitsmeks aastaks.

Olin 19, kui Prantsusmaale läksime. Üksi poleks ma kusagile läinud, see oli Jaan-Eigi idee ja nii-öelda tema projekt, mis ajapikku ka minu projektiks kujunes. Õnneks sattusime seal inimeste ringi, kes meie eest hoolitsesid ja tänu kellele me hästi palju kogesime, nii et mingit hirmus rasket tunnet küll polnud. Eks majanduslikus mõttes oli see raske aeg, sest lapsed olid väikesed, ise olime tudengid, aga olime ka vähenõudlikud.

Ent see aeg muutis palju, toitumisharjumustest fundamentaalsete arusaamadeni välja. Sellelt pinnalt tekkis ka arusaamine meie ühiskonnast – nägime Eestit sellisena, nagu ta sinna paistis.

Tundus, et taasiseseisvunud Maarjamaal on tohutult võimalusi?

Mulle meeldib Eestile iseloomulik lihtsus inimeste suhetes. Mitte ülepingutatud maneerlikkus – kui inimesed midagi ütlevad, siis nad seda ka mõtlevad. Nüüd ehk on need asjad muutumas ja meiegi muutume rafineeritumaks, kunstlikuks, trikitame rohkem. Sel hetkel oli kõik pinnal, avatud

Kuidas on Eesti ühiskond sinu meelest muutunud?

Kuigi olen üldiselt optimist, ei näe ma meie kultuuripoliitikas praegu väga positiivset suunda, kuigi võimalusi tegutsemiseks on. Paljut juhib raha ning ma ei saa öelda, et see mulle meeldiks.

Samas ei näe ma ka mingit võimalust otseselt seda olukorda muuta – isiklikult näen võimalusena iseenda kasvatamist, püüan ennast arendada ja teha võimalikult hästi asju, mida teha saan. Tasapisi muutub selgemaks vastutuse või teadlikkuse küsimus – kas ja mida me oleme kaotamas? Kaotada on kerge, tagasi saada palju raskem.

Mida me siis kaotamas oleme?

Hoolivust ja tähelepanu. Kehtivad hundiseadused ja lähtutakse väga selgelt massi maitsest. Oleme kaotamas mitmekesisust, kuigi see ongi kultuuri üks tugevusi. Kui pole enam mitmekesisust, kaotab kultuur oma näo. Väikeses Eestis on enamasti selge, kes ja kuskohal niite tõmbavad, ning see pole hoopiski mitte meeldiv mäng.

Selge on see, et asjad käivad üles-alla – praegu liigume allapoole, mingil hetkel on põhi ning siis on taas tõusu oodata. Tuleb lihtsalt oodata ja vaikselt edasi teenida. (Naerab)

Vahel ma vihastan pinnapealsuse peale – näiteks siis, kui meediasse jõuavad vastutustundetud ütlused, primitiivsed seisukohad. Vahel küsin endalt – miks räägitakse ebaolulistest asjadest ja olulised asjad jäävad kajastamata?

Minu ja kindlasti ka paljude teiste inimeste tegelikku kultuurielu ei kajastata ja need sündmused, millest mina oma elamuse saan, jäävad sageli varju. Aga siin ei saa ma midagi teha, kuigi sellest on vahel kahju.

Muidugi on oht, et praegune väga selge mäng ühte väravasse võib tulevasele põlvkonnale kusagil puudujäägi tekitada, ent püsib lootus, et nad hakkavad sellest ise puudust tundma ja seda otsima. Kui kõike muud saab liiga palju, võib tulla radikaalne meelemuutus.

Sa pole selline radikaalne protestija, kes lipuga tänavale läheks?

See pole mulle vist lihtsalt kontimööda, aga oma sisimas olen ma vahel vägagi radikaalne. Kui mulle midagi ei meeldi, püüan käituda oma sisetundele vastavalt, kuigi väga konfliktne inimene ma pole.

Niisama lipuga vehkimises ei näe ma mingit mõtet, aga kui on vaja kusagil tõeliselt oma arvamust avaldada, siis ma seda muidugi ka teen, kui tunnetan, et sellest on kasu.

Muidugi protestivad noored inimesed rohkem, siis väljendub see füüsilises tegevuses. Hiljem koondub kõik sissepoole.

Tunned ennast piisavalt täiskasvanuna?

Eks täiskasvamine jätkub kuni surmani. Lihtsalt üleliigne kukub ära ja põhilised asjad jäävad järjest rohkem alles – kunstlikud lisandused varisevad tasapisi küljest maha ja viimaseks hingetõmbeks on ehk jäänud järele see päris-asi.

Oled öelnud, et tahad kirjutada ilusat muusikat. On seda ilu meie ümber kerge leida ja ära tunda?

Ma arvan, et ilu on vaataja silmades. Just hiljuti öeldi ühes päevalehes, et piisab kolmest sõnast – uus eesti muusika –, et kuulajat eemale peletada. Minu arvates on see väga lühinägelikult öeldud. Inimesi tuleb koolitada ja mitte levitada primitiivset suhtumist, et uus muusika on kole. Ilus ja kole on subjektiivsed mõisted, palju sõltub vaatenurgast.

Mis üldse on ilu? On see midagi magusat või hoopis midagi muud, mis seotud tõega, selle otsimisega, puhtusega?

Ka vihapurse võib inimlikult ilus olla; ei saa ju öelda, et üks väljendus on iseenesest ilusam kui teine, oluline on ikka sisu ja inimene oma mitmekesises terviklikkuses on ilus.

Helena Tulve (33)

Õppis Eesti Muusikaakadeemias Erkki-Sven Tüüri ja Pariisi Kõrgemas Konservatooriumis Jaques Charpentier’ juures. Praegu on ta heliloomingu õppejõud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Helena Tulve on võitnud mitmeid preemiaid: tema orkestriteos «Sula» tunnistati 2004. a Pariisis rahvusvahelise heliloojate rostrumi üldvõitjaks, samuti on ta saanud Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia. 2005. aasta jaanuaris kuulutas Eesti Raadio ta aasta muusikuks.

Tänavu pärjati Tulve autoriplaat «Sula» aasta klassikaalbumi auhinnaga, ta on ka Eesti muusika päevade helilooja.

Abielus muusik Jaan-Eik Tulvega, kolme lapse ema.

Arvamus

Tiia Teder,
Klassikaraadio peatoimetaja

Helena on väga tark naine. Ta on väga haritud, väga palju ise uurinud, tema maailmapilt on hästi lai. Ta on tundnud pikka aega huvi teiste kultuuride vastu ja orienteerub suurepäraselt eesti kultuuris. Samas on Helenal palju tavalist elutarkust, kolme lapse emana on ta palju kogenud. Tal on ka hea mälu, ta mäletab detaile ning omab igas küsimuses oma seisukohta, seetõttu sobiks hästi arvamusliidriks.

Tal on suurepärane ema, väga toredad õed ja abikaasa.

Helena looming erineb kogu muust eesti muusikast, on uus ja värske. Võib öelda, et see on täiesti originaalne suund Eesti muusikas; kunagi aastate pärast räägitakse ehk sellest kui omaette liikumisest. Ta on väga hea pedagoog, tema juurde pürivad õppima ka teiste riikide noored heliloojad.

Tagasi üles
Back