Kolgata tee Harju tänaval

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Harju tänava hoonestamise üle on vaieldud aastakümneid. Ka Tallinna volikogu otsus varemeis krundid osta ja sinna haljasala luua tähendab üksnes vahefinišit. Kindlasti naudivad paljud meist murul külitamist. Paraku jagub seda lõbu vähestele ning ka lõbu eest makstav hind tundub soolane.

Veelgi enam on probleemiks vanalinna ajaloolise struktuuri lõhkumine. Lisaks paljudele ajaloolistele hoonetele on meie vanalinna väärtuseks ka säilinud tänavavõrk. Kui linnavalitsus vajab tingimata kesklinna veel üht parki, siis oleks ju saanud ka Vabaduse väljaku muruplatsiks muuta.

Opositsioonil saaks eeltoodu alusel linnavalitsust kritiseerida küllaga, ometigi antakse tuld hoopis ostuhinna pihta.

Kinnisvara hindamisel tuleb silmas pidada, et mida standardsem ja tavalisem on objekt, seda lihtsam on hindamine.

Harju tänava krundid on üsna unikaalsed ja nende hindamine on tunduvalt keerulisem. Siiski ei jõua hindajad järeldusteni jumaliku ilmutuse kaudu – nagu Keit Pentus tundub arvavat –, vaid erinevaid meetodeid kasutades. Kahjuks pole maaomanikele teada, milliseid lähteandmeid ja millist meetodit kasutas Kinnisvaraekspert.

Krundiomanikud lähtusid hinnavaidlustes detailplaneeringuga antud ehitusmahust 9230 m². Siit arvutatav maa hind ületab tegelikult 150 miljonit krooni. Nõustusime sellega kahel põhjusel: võidame mõnevõrra ajas ning ühegi arendaja huvides pole käia linnavalitsusega kohut. Parem kehv rahu kui hea sõda.

Maaomanikud kaebasid linnavalitsuse 2004. aasta oktoobris kohtusse, sest see kavatses Harju tänavale rajada parki oma eelmistest otsustest taganedes ja ilma maaomanikega kokkulepet saavutamata.

Esimese astme kohtus linnavalitsus kaotas, praeguseks on vaidlus ringkonnakohtus. Kindlasti soovitasid mõned poliitikagurud, et sõlmige omanikega kokkuleppe alles pärast ringkonnakohtu otsust. Nii näeks kõik, kuidas võideldi viimse veretilgani. Seesuguse arutluse juures ei võeta aga arvesse hindade muutumist aja jooksul. Kokkulepe kaugemas tulevikus oleks tähendanud riski maksta kruntide eest veelgi kõrgemat hinda.

Olemegi ringiga tagasi alguses: on seda haljasala ikkagi nii vaja?

Pooldajad viitavad arvamusuuringutele ja rahvaküsitlusele. Tuleb aga ka mõelda, mille alusel inimesed oma seisukohti kujundasid. Eriti rahvaküsitluse eel anti väga ühekülgset infot. Muu hulgas kinnitati, et olulisi kulusid ei ole ning maaomanikest saab lihtsalt üle sõita. Tänaseks on selgunud, et tollase abilinnapea õiguslik analüüs läks nihu ning soovitavat esitati tegeliku pähe.

Nüüd oleme aga seisus, kus valeinfoga kujundati inimeste soovid ning nende soovide täitmiseks tuleb kulutada palju raha. Kui tulevikus rahvaküsitlusi korraldada, peaks ennekõike tagama igakülgse info erinevate lahendusvariantide kõigist plussidest ja miinustest.

Väikese lohutusena saab siiski tõdeda, et elame õnneks õigusriigis. Ka kohalikud omavalitsused ei saa Vene tsaari kombel isevalitseda ja omavolitseda, vaid peavad seadusest kinni pidama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles