Mul on küll kahjuks nägemata Püssirohukeldris mängitav Pip Uttoni / Ervin Õunapuu «Adolf», mis on ilmselt üks olulisemaid draamalavastusi praeguses Vanemuise mängukavas, kuid repertuaarne üldpilt näib mulle sellest sõltumatult üsnagi selge. Ei midagi eksperimentaalset, üllatavat, vapustavalt head, samas ka ei ühtegi täielikku ebaõnnestumist.
Valitseb tubli ja turvaline keskpärasus, mis pole ka ju halb, kui peaasi on säilitada, säiluda. Seda liigturvalisust on mõneti lõhkunud Obinitsas lavastatud Kauksi Ülle / Ain Mäeotsa «Taarka».
Vajab stabiilsust
Kui pikka aega oli Vanemuise esinäitlejaks Hannes Kaljujärv, siis praegu võiks selleks pidada Indrek Taalmaad, kelle viimaste hooaegade rollid on kõik õnnestumised. Tema tugevuseks on psühholoogiliselt veenvate karakterite loomine ning märkimisväärselt hea absurditaju. Jääb loota, et näitleja jätkab hoolimata suundumisest Pärnusse siiski ka Vanemuises mängimist.
Sel hooajal on Vanemuisest mitmed näitlejad lahkunud või lahkumas. Olen nõus teatrijuht Aivar Mäe arvamusega, et sellist näitlejate liikumist ei pea seostama veel teatri kriisiga (Postimees 21.02.2006), siiski teevad nii suured liikumised veidi kõhedaks.
Teatrile on toimimiseks vaja stabiilsust. Truppi värskendama on oodata noori näitlejaid lavakunstikooli 22. lennust: Ragne Pekarev, Laura Peterson, Martin Kõiv ja Markus Luik.
Muusikaliteater?
Vanemuine on viimastel hooaegadel muusikalidele rõhku pannud ning seetõttu on draamaosa kuidagi varju jäänud. Vaieldamatud publikumagnetid on lavastused, kus mängib Jan Uuspõld, kes hiljuti ka Vanemuise koosseisuliseks näitlejaks palgati. Liigne staari- ja muusikalikultus?
Pealegi on sellised muusikalid nagu «West side...», «Cats» jne pigem kommertsimaigulised kui midagi enamat. Samas mängitakse õnneks veel Tiit Ojasoo / Ene-Liis Semperi muusikali «Verevennad», mis tõestab, et muusikal ei pruugi alati olla vaid kommerts, vaid on võimalik ka kunstiliselt tasemel ja hea huumoriga seda anri lavastada.
Kas ei võiks midagi sarnast teha, samas suunas veel proovida?
Hea traditsioonilise teatri näitena võiks praegusest repertuaarist tuua Arthur Milleri / Ain Mäeotsa «Salemi nõiad». «Salemi» puhul ei tähenda traditsiooniline vana ja kopitanut, vaid psühholoogiliselt pingestatud loojutustamise teatrit. Sama võib loota ka äsja esietendunud Aleksander Galini / Eva Klemetsi lavastusest «Tähed hommikutaevas».
Tõsisematel teatrihuvilistel, teatriuurijatel ja lavastaja Toompere usku olijatel tasub Marquezi «Sada aastat...» kindlasti rohkem kui üks kord vaadata, sest esietendusjärgselt on lavastus ehk oma rabedusest edasihüppeid teinud.
Vaadates draamaosa üldiselt, tundub see siiski ühe huvitavama katsetusena viimase aja Vanemuises. Kuigi heade õnnestumiste poolelt kalduksin siiski rohkem tantsuteatri poole Mai Murdmaa lavastused «Tantsumaraton» ja «Alice imedemaal».
Tants kestab veel
Mõlemad Murdmaa tööd on jätnud hea mulje, nii koreograafiliselt kui ka vormilt. Märkimisväärne on koostöö Kaspar Jancise (multimeedia «Aliceis»), Rainer Jancise (muusika «Tantsumaratonis») ja Jaan Toomikuga (videoinstallatsioon «Tantsumaratonis»).
Mõlema tantsulavastuse kontseptsioon on hästi läbi mõeldud ja tunnetatud. «Alice...» pakub võimaluse minna unenäolisse fantaasiamaailma, pakub üllatusi vaimukate lahendustega, «Tantsumaraton» vaatleb kriitiliselt tarbimisühiskonda. Tegemist on hea kaasaegse teatriga, mis kasutab kaasaegseid teatritegemise vahendeid nii, et need on eelkõige sisu ja mõtte teenistuses, mitte eraldiseisvad.
Tudengid on unustatud
Komöödiatest praegu mängukavas olevad «Sekstett à la carte», «Vabamõtleja» ning «Tuletikke laenamas» on kõik vaadatavad ja ka naerutavad lavastused, kuid veidi intellektuaalsemat ja peenemat huumorit otsivale publikule ei ole praegu meelepärast.
Tartus on ikkagi palju üliõpilasi, kuid nendele suunatud teatrit on Vanemuises paraku aina vähem. See tühimik, mis tekkis pärast Mati Undi lavastuste mängukavast kadumist, on siiani täitmata. Kõik Undi lavastused ei pruukinud olla ühtmoodi head ja mõjuvad, aga neis oli alati midagi mängulist, viitelist, tsiteerivat, mis just tudengit intrigeerib.
Neid parameetreid tabas Vanemuise teater veel mõned aastad tagasi päris hästi. Praegusest repertuaarist märgivad seda suunda ehk nt juba mainitud «Verevennad», «Sada aastat...», «Alice imedemaal» ja «Suur kuri hunt».
Hetkel tõmbab tudengeid pigem NO ja Von Krahl. Tartust peab tudeng Tallinna minema... Kas peab?
Ja lõpetuseks. Eks näita seegi üht-teist, kuivõrd vähe oli tänavu teatri aastaauhindade nominentide hulgas vanemuislasi. Näpuotsaga. Jääb oodata paremaid aegu.
Ka 26. märtsi õhtul Eesti Televisioonis näidatud Vanemuise dokumentaalfilmist võis nii ridade vahelt kui ka otse aimata teatavat appikarjet oh tuleks keegi ja vaataks ringi veski sees!