Pension eaka pilgu läbi

Nüüd siis on see teoks saamas – vanakeste rahakott paisub pea nelja koidula võrra. See on visa võitluse tulemus, kuid pole ometi see, mille poole on püüeldud.

Selline riigipoolne armulikkus on nii mõnedki eakad härdaks teinud, sest lisatu tundub vähesega leppinuile päratu summa. Tegelikult aga kaob see raha elukalliduse tõusuga nagu hundi kurku.

Samas on ka neid haljal oksal istuvaid kodanikke, kelle arvates on maksumaksja raha raiskavate ja endaga mitte toimetulevate eakate poputamine maha visatud vaev – perspektiivne on nooruse jalule aitamine.

Ei vaidle vastu. Ka eakad on elanud selle nimel, et nende järeltulijatel oleks parem elu, kui neil endil on õnnestunud elada.

Ei pääse ka tänapäeva noored vananemisest ja neilgi tuleb selle tarvis oma panus anda, sest kõik põlvkonnad peavad panustama rahvastiku vananemisega seotud koormise kandmisse solidaarselt.

Eakas ei raiska

Tegelikult on kasulik vaid see osa ühiskonnast, kes toodab lisaväärtust, kõik ülejäänud on raiskajad. Suurim raiskaja on aga riik ise oma valitsemisaparaadiga.

Sõjavägi, politsei, kohus ja vanglad on need instantsid, mida pahedest vaba ühiskond ei vajaks, või kui, siis vähesel määral. Eesti riigis on aga tendents riigiaparaadi laienemisele ja nii ulatuvadki riigi halduskulud juba üle kahe viiendiku eelarvest.

Kuritegevust ei püüta ennetada, mistõttu üha rohkem on vaja kohtunikke ja suuremaid vanglaid. Sõjandusele on antud roheline tee, kuigi ei saa aru, keda meil nii väga karta tuleb – läänes on sõbrad ja vaevalt idastki enam automaadiga tuldaks, ennem ostavad nad meie maakese tükikaupa ära.

Eakad kasutute raiskajate hulka siiski ei kuulu, nemad on oma panuse ühiskonnale juba andnud.

Liiati on paljud eakadki maksumaksjad ning oma elatusraha eest ostavad nad toidu- ja tarbekaupa, millest laekuv käibemaks ei haitu õhku, vaid koguneb ikka riigieelarvesse. Seega tagastavad nad viiendiku pensionist kohe ühiskonnale.

Ainult suremine ja matusetarbed on käibemaksuvabad. See kulu tuleb kadunu säästudest või omastel kinni maksta.

Liiga leplikud

Kahjuks on inimesele elu siin ilmas antud vaid korraks ja igaühel on õigus seda väärikalt elada. Seetõttu on eakate eest hoolitsemine kõigis eesrindlikes riikides tähelepanu keskmes.

Ka Eesti peaks lubaduste järgi varsti viie edukaima Euroopa riigi sekka jõudma ja selline riik peaks suutma oma eakaid vääriliselt kohelda. Bürokraatliku valitsemise latva ei tohiks laiendada, vaid kärpida, ja kokkuhoitud miljardid suunata sotsiaalsfääri inimestele normaalse elu loomiseks.

Arvan, et eakad on liiga kaua olnud leplikud ja oodanud nõudmistega, mis oleks neile taganud parema elu. Leplikku, ootused ja lootused on neid senini toitnud ja katnud.

Kutsun nüüd kriitikanooled enda peale, julgedes võrrelda kirutud stagnaaja eakate kindlustatust ja riigipoolset hoolivust praegusega.

Noorem põlvkond võiks teada, et ajal, mil rahvas oli ühtmoodi vaene, oli pensionäri staatus üks auväärseimaid. Pension sõltus väljatöötatud aastatest ja oli enamasti kaks alampalka (120 rubla), millele lisandus teatud tingimustel veel kümnendik.

Selle rahaga võis tollastes tingimustes lahedasti elada, lootmata kellegi kõrvalise abile või toele. Jah, piiri taha nagu praegu ei pääsenud, kuid kogu idasuund kuni Vaikse ookeanini oli eakate päralt. Oma pensioniga võis muretult kuu aega puhkekodus või sanatooriumis logisevat tervist turgutada.

Üks pensioni suuruse kriteeriume peakski olema võimalus vähemalt kuu aega keskmise teenindustasemega puhkekodus tervist kosutada, lootmata seejuures ligimeste toetusele. Praegused puhkekodu või sanatooriumi teenustasud jäävad aga rohkem kui kahekordse kuupensioni kaugusele ja ilma laste toetuseta kas või mõneks päevaks sinna pääseda on vaid unistus.

Pension uutel alustel

Mis kasu on eakatel ümbritsevast hiilgusest ja küllusest, kui nende rahakoti ostuvõime küünib tihtipeale

ainult leiva-saia, räimede ja subproduktide ostmiseks ning kõhu kõrvalt kokku hoitud kroonidega saab lastelastele vaid lutsukomme kinkida.

Need mõnisada krooni, mis nüüd suure lunimise peale pensionile lisati, pole märkimisväärne, eriti veel võrreldes Euroopa riikide pensionidega.

Eestil on aeg hakata täitma Euroopa sotsiaalõiguste harta punkte, mis tagavad eakatele õiguse saada sotsiaalset kaitset (art 23) ja kaitsevad neid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest (art 30). Rahapuuduse taha pole mõtet pugeda. Valitsusel on vaja hakata riiki lisaväärtust tootvalt majandama ja aparaati säästlikumalt haldama.

Aeg oleks loobuda pensionide totrast indekseerimisest ja hakata neid arvestama keskmise palga järgi, nagu tehakse Lääne-Euroopas.

Ka Eestis pole keskmise palga arvestamine võõras. Kui selline tõusutrendiga keskmine palk on sobiv riigijuhtide palkade kordades arvestamiseks, siis sobib see ka eakatele, kes tagasihoidlikumatena lepivad 50–60 protsendiga sellest.

Aga miks ei võiks kaaluda ühtset palkade arvestamist seni ainukesena kindlalt määratletud alampalga alusel. Pensioni suuruseks oleks kaks või natuke rohkem alampalka ja riigimeestele kordistatult vastavalt panusele.