/nginx/o/2019/11/28/12773811t1h7402.jpg)
See juhtus läinud jõululaupäeva hommikul, kui mu koer Saku ära jooksis. Keegi tuli välisuksest sisse ja koer kasutas võimalust. Pani tulija jalge vahelt läbi, nii et küüned kraapisid linoleumil. Vaatasime aknast, Saku jooksis tuhatnelja Supilinna poole.
Marja tänava elanik Ülle Kirsimägi meenutab seda pühadehommikut: «Meie koeral Neffil oli jooksuaeg. Minu ema Aino tegi välisukse lahti, Neffi hüppas välja ja punane koer juba aias ootas.
«Tule ruttu, punane on õue peal!» hüüdis ema.
Läksin trepist alla, hommikumantel oli seljas. See võis võtta kolm minutit, enne kui välja jõudsin. Nägin, koerad olid sabapidi koos. See punane koer ei olnud mitte esimest korda meie vaateväljas.»
Poeg Tõnn oli see, kes Sakule ukse lahti tegi, kui koer oma retkelt Laulupeo puiesteele naasis. Tõnn pani kohe tähele, et koeral puudus rihm. Kas keegi oli selle ära võtnud?
Rihmal oli kirjas koera nimi ja minu telefoninumber. Rihm oli Sakule kingitud just seepärast, et tal oli komme üksinda jooksmas käia. Selle kombe oli ta meie juurde tulles oma meile tundmatust kutsikapõlvest kaasa võtnud.
Sellest on ka pahandust tulnud, et Saku üksi jooksmas käib. Meie teada ei ole ta küll ühtegi inimest tülitanud, aga teiste koertega kipub mõnikord kaklema küll.
Kord tuli Saku koju, kõrv peaaegu ära rebitud. Siis loomaarst lõikas järelejäänud kõrvajupi kääridega tasaseks ja õmbles kinni.
Kirsimägede maja Marja tänavas piirab traataed, mis peaks kõik võimalikud kosilased teisele poole jätma.
Ülle Kirsimägi: «Abikaasa käis uurimas, kust see koer sisse sai, ja leidis, et võõras oli end ühest nurgast traatide vahelt sisse pressinud. Aia küljes rippus rihm, see oli ilmselt põgenemisel kinni jäänud. Abikaasa pani rihma õue sireli otsa. Neffi aga tõmbas selle alla, mängis rihmaga, niutsus ja püherdas selle peal. Nägime kohe, et rihma peal oli nimi ja telefon, aga aastalõpp oli kiire ja saime alles jaanuaris aega helistada.»
Kombineerisime Sakule vanast püksirihmast uue kaelarihma.
Ühel päeval helises minu mobiiltelefon ja naisehääl küsis: «Kas Saku elab teie juures?»
«Elab küll!» vastasin mina.
Siis Ülle Kirsimägi tutvustas end ja rääkis, mis oli juhtunud.
Käisin Marja tänaval Neffit vaatamas, viisin talle kosti. Mind hämmastas, et Saku ja Neffi on nii sarnased, nagu isa ja tütar, aga nad ei saa sugulased olla, sest Neffi tuli ju Saaremaalt.
Selgus, et Saku on veel Neffil külas käinud ja nad on vastamisi niutsudes läbi aia vestelnud.
Neffi omanik ütles: «Vabariigi aastapäevaks on kutsikad.»
Sõna saab Kirsimägede noorem põlv, kooliõpilane Liina Kirsimägi: «Jäin 21. veebruaril koolist koju, sest olin Tartu maratonil külmetanud. Magasin kaua, kui kümne ajal ärkasin, kuulsin trepi alt niutsumist. Neli kutsikat oli juba olemas, kahe sündimist nägin ise pealt.
Kutsikad saavad söögitoas möllata, kui pere on kodus, muul ajal peavad nad olema oma kastis. Kell kuus hommikul tõuseme üles: kutsikad nõuavad häälekalt süüa.
Kass Simmuga saavad nad hästi läbi. Kutsikad ajavad kassi taga, aga kui mõni pöörab selja, siis kass tõmbab käpaga.
Neffi on kutsikatest juba veidi väsinud. Alguses väga hoidis. Nüüd ka ikka vaatab, kas kõik on olemas, aga väga ta nende juures olla enam ei taha, sest kutsikad ründavad. Neil on hambad nii kui nõelad.
Kõik kaaluvad juba tublisti üle kahe kilo.»
Ülle Kirsimägi: «Meil hakkab see kutsika-asi kontrolli alt väljuma. Neffil on tohutu isu. Talle läheb kõik sisse, ka see, mida ta muidu ei puutu. Kutsikad võtavad oma osa. Ja nad on juba hästi väledad ning vallatud.»
«Noh, vanapoiss, kas võtame sinu kutsika majja?» küsin Saku käest, aga tema ei vasta. Saku on hästi vahva koer ja ma tahaksin temasugust kutsikat väga. Huvitav, keda neist kuuest valida? Isast või emast?
Ja kuidas ma küll kahe koeraga hakkama saan?
Liina õde Tiina Kirsimägi annab kutsikasoovijatele oma telefoninumbri: 5552 4232.
Helistage! Ühtki kutsikat ei saa ilma, aga konsiilium otsustas, et raha ka nende jõululaste eest ei küsita.
---------------------------------------------------------------------------
Neffi
Sündinud 13. juulil 2004 Saaremaal Sõrve säärel Mäebe külas Piiri talus. Kutsikana kolis Sõrvest elama Tartusse Marja tänavasse.
Osalenud rahvusvahelisel koertenäitusel trikkidega hüppab rõngast läbi, toob ära palli, käib kõrval.
Tal on karikas 2005. aasta sügisel peetud kuulekusvõistlustelt.
Kaks korda nädalas käib trennis.
Üks vanaema kuningliku sugupuuga pürenee mäestikukoer, teine rotveiler (Saaremaal tegutsenud politseikoer). Üks vanaisa vene-euroopa laika (kutsutud Murdja-Laikaks), teine taks.
Saku
Sünniaeg teadmata. Märtsis hindas loomaarst hammaste järgi vanuseks seitse kuni kümme aastat.
Kutsikapõli kulges Supilinnas, 1999. aasta sügisel leidis endale uue kodu Laulupeo puiesteel.
Trennis ei ole käinud, rõngast läbi ei hüppa. Kõrval käib küll ja lamab, kui kästakse. Peremees on ta korduvalt targaks koeraks tunnistanud.
Tunneb huvi linnujahi vastu.
Sugupuu teadmata, paberite järgi ruuge gibraltari laevakoer.
Nimi tuletatud sõnast «kutsa», tagumine silp võetud esimeseks, esimene pandud tagumiseks ja
t-täht maha tõmmatud.