N, 19.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Fromhold Kangro täitis linna bussipõrinaga

Robert Nerman
Fromhold Kangro täitis linna bussipõrinaga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Fromhold Kangro esimesed bussid sõitsid Viru väljaku ja Tartu maantee vahel, hiljem pikenes liin Kollase tänava nurgani. Pildil on sealne lõpp-peatus.
Fromhold Kangro esimesed bussid sõitsid Viru väljaku ja Tartu maantee vahel, hiljem pikenes liin Kollase tänava nurgani. Pildil on sealne lõpp-peatus. Foto: Postimees.ee

Ehitusinsener Fromhold Kangrot tuntakse eelkõige Tartusse ehitatud majade projekteerija ning ehitusfirma omanikuna. Kangro tähelend algas 1911. aastal ja tema olulisemad ehitised valmisid enne I maailmasõda.

Et suur osa tema projekteeritud ehitistest paiknes Karlova linnaosas, kutsusid ehitusmeistrid Karlovat tihtipeale «Kangro linnaks» või «Frommi linnaks». Selline tunnustus ei ole juhuslik, vaid tähendas Kangro määravat rolli ühe meie omanäolisema puitasumi arengus. Tema projekti järgi valmisid ka Supilinnas Lepiku tänaval asunud juugendliku fassaadiga puitmajad.

Kangro ehitusfirma oli Tartus hinnatud. Mitmed suured ehitustööd sai just tema firma omale. Näiteks ehitas ta Eliel Saarineni projekteeritud Pauluse kirikut ja J. Lunski projekteeritud Aleksander Nevski kirikut Sõbra tänavale.

Tallinlased tunnevad Kangrot eelkõige bussiliikluse korraldajana aastail 1922–1926. Ta ostis 1922. aastal Saksamaalt viis üsna vana Daimleri kahekorruselist bussi, mille ülemine korrus lõhuti maha, sest linnavalitsuse ekspertide arvates ei talunud tolleaegne Tartu maantee sillutis nii suurt koormust. Teiseks põhjuseks võis olla asjaolu, et amortiseerunud bussid poleks niikuinii suutnud nii palju sõitjaid vedada.

Pilet 15 marka

Kangro bussid alustasid liiklust 1922. aasta 27. mail Vene turu ehk praeguse Viru väljaku ja Tartu maantee (Vilmsi tänava nurgani) vahel. Sõiduintervall oli 10 minutit ning pileti hind 15 marka. Sama aasta

8. augustil avas ta bussiliini Vene turu ja Kopli aurutrammi lõpp-peatuseni, st Telliskivi tänava ristmikuni.

Oktoobri alguses avas Kangro firma autobussiliini Vene turg – Mere puiestee – Vana-Kalamaja – Soo tänav. Lõpp-peatus asus Soo tänava raudtee ülesõidu lähedal. 19. oktoobrist alustas tegevust autobussiliin kesklinn – Suur-Juhkentali (praegu Liivalaia). 10. jaanuaril 1923. aastal avas Kangro bussiliikluse Vabaduse platsi ja Lilleküla vahel.

Peagi avas Kangro uusi liine ning pikendas olemasolevaid. Näiteks 30. juunil 1923 lubas linnavalitsus pikendada Tartu maantee liini Poska ja Kollase tänava nurgani. Vaba Maa

29. jaanuari 1923. aasta artiklist selgub, et Kangro pidas Tallinnas juba kaheksat bussiliini ning firma kasutuses oli 22 bussi.

Suured plaanid olid veel uute liinide avamiseks ja ilmselt soovis ta saavutada Tallinnas monopoolset seisundit bussiliikluses.

Kui bussiliiklusele esitatavad nõuded oleks aeglaselt muutunud, oleks Kangro firma vabalt edasi saanud tegutseda. Tallinna linnavalitsusel oli sellest aga hoopis teistsugune arusaam. Pidev nõuete karmistamine sundis bussifirmasid järjest keerulisemate olukordadega kohanema.

26. juunil 1922 võeti vastu sundmäärus busside liikumise kohta Tallinnas, millega tehti lõpp senisele umbmäärasele bussiliiklusele. Bussideks ei loetud enam sõidukeid, kus oli vähem kui kaheksa istekohta, ning automobiile, millel puudusid katus või seinad. Samuti ei loetud bussideks sõidukeid, mille seintel ja ustel polnud aknaid.

Sõidukiirus Tallinna tänavatel ei tohtinud ületada 15 kilomeetrit tunnis ning ristmikel ja kurvilistel kohtadel 8 kilomeetrit tunnis. Nõuti ka, et bussipeatustes ja bussidel oleks info marsruudi ja liiklusintervalli kohta.

11. oktoobril 1922 lisandus veel kaks sundmäärust, millest ühega täpsustati liiklust ning teisega tehnilist ülevaatust. 1923. aastal anti bussifirmadele tähtaegu täiskummide väljavahetamiseks õhkkummide vastu ning 1924. aasta detsembris täpsustati, et õhkkummid peavad olema vähemalt 6 tolli (1 toll – ligi 24 millimeetrit) laiused.

Vanadest bussidest ümbertehtud bussid aga ei suutnud neid nõudeid täita, ei Kangro ega teisedki Tallinna bussifirmad.

Firma läks Mootorile

Selles olukorras tõusis 1926. aastal esile osaühing Mootor, mille peaaktsionäriks oli Krediidipank. Kangro võlad Krediidipangale olid nii suured, et tal ei jäänud muud üle kui oma ettevõte Mootorile üle anda.

26. jaanuaril 1926 võeti üle Kangro bussid, garaaž ja väike töökoda Tartu maanteel. Üle tulid ka bussijuhid, konduktorid, liini korraldajad ja mõned remondimehed. Mootori alluvusse läks peagi ka praeguse maaliinide bussijaama taga asunud vedrutehas koos töötajatega. Kangro bussifirmat on õigustatult peetud Mootori eelkäijaks.

1932. aasta 30. novembril Vabas Maas ilmunud nekroloogis mainitakse Kangrot kui Mootori üht rajajat. Võimalik, et Kangro oli seotud ka Mootori tegevusega.

Olgu lisatud, et Kangro tegeles bussiliiklusega ka väljaspool Tallinna. Näiteks 1922. aasta novembris omandas ta Tartus Müürsepa omnibussiliini ning 1923. aastal avas liini Jõgeva ja Põltsamaa vahel. Need on vaid üksikud näited Kangro laiahaardelisest tege-vusest.

Tagasi üles