Värske liha on olnud juba iidsest ajast üks olulisi lihavõtettetoite sellele viitavad isegi pühade nimetus ja kombestik.
Lihavõttelaual on eriline koht värskel lihal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeval seostuvad meil lihavõtetega enamasti vaba päev, pajuoksad ja värvitud munad, sümbolitena ka tibud ja jänkud, potis kasvatatud muru ja kevadlilled.
Meie kliimas on lihavõtted saanud omamoodi kevade tuleku verstapostiks, tähistades ühtlasi uue, parema ja puhtama perioodi algust nii loodusele kui ka inimestele.
Ennevanasti sai koos pimeda talvega läbi ka puhastav ja samas kurnav paast. Värsket liha oli viimati nähtud jõulude ajal, pärast seda võisid paljud sellest vaid unistada. Seega oli värskel lihal lihavõtete ajal eriline väärtus.
Nüüd, kus igasugust liha saab osta aasta läbi ning valik on päris suur, ei oska me sellesse enam vastavalt suhtuda. Meie lihalaud koosneb ju enamasti lihatoodetest ehk töödeldud kraamist.
Päris liha, mida ostame, on enamjaolt külmutatud ning seepärast minetanud osa toiteainetest, vitamiinidest ja kahtlemata ka maitseomadustest.
Tegelikult aga oleks just praegu aeg otsida kõigele sellele vaheldust ning pöörata traditsiooniliselt tähelepanu just värskele lihale.
Juba värske liha väljanägemine mõjub isuäratavalt. Lihatüki pind on ühtlase värvusega, näiteks loomaliha on enamasti tumepunane nagu valmis vaarikas, sealiha aga erkroosa. Rasv on värskes lihatükis ilusat valget värvi.
Kui lihatükile korraks näpuga vajutada, kaob näpujälg üsna kiiresti (läbikülmunud või lihtsalt mitte nii värskel lihal võib lohk püsima jäädagi või taastub väga aeglaselt).
Mida väiksem on lihatüki pealispind, seda vähem häid omadusi ja kasulikke aineid on see kaotanud.
Küpsetamisel võtab värske liha palju paremini maitseid sisse ning see annab rohkem võimalusi maitseaineid kombineerida. Liha enda maitse on loomulikult ka parem.
Traditsiooniline lihavõtete liharoog on vasikapraad, mida kõige lihtsamalt võib maitsestada küüslaugu ja musta pipraga.
Samas lubab saadaolevate maitseainete valik fantaasial lennata ning muuta lihavõtted tõesti meeldejäävaks nädalavahetuseks kogu perele.
Priit Toomitsa lihavõtteretsept
Vasikafilee medaljonid serveeritud küüslaugu kartuli, aedvilja banaazi, porru-julienne`i ja kalvadosekastmega
Koostisosad:
180 g vasikafileed
180 g kartulit
10 g küüslauku
20 g 38-protsendilist vahukoort
kurkumit
80 g suvikõrvitsat
80 g porgandit
40 g porru rohelist osa
20 g õli
Kaste
20 g sibulat
20 g porrut
40 g õuna
20 g sellerit
veisepuljongi kuubik
10 g tomatipastat
40 g haput õunasiidrit
100 g võid
2 cl kalvadost
Lõika vasikafileest tournedos ehk 6-7 cm pikkune tükk. Maitsesta soola ja pipraga, pruunista pannil, seejärel aseta umbes 10 minutiks ahju 180 kraadi juurde.
Riivi kartulid ja pese tärklis välja. Vala peale kurkumipulber, vahukoor, munakollased ja küüslauk, maitsesta soolaga ja sega kõik ühtlaseks massiks. Küpseta ahjuvormis 180 kraadi juures umbes 40 minutit.
Lõika porru rohelisest osast pikad peened ribad ja friteeri õlis, kuid nii, et ribad ei muutuks pruuniks.
Kastme jaoks tükelda aedviljad suuremateks tükkideks ja kuumuta potis. Sega juurde tomatipasta ja kuumuta läbi. Vala peale siider ja kolm klaasitäit vett, lisa puljongikuubik. Keeda umbes 1 tund madalal temperatuuril. Kurna aedviljad välja. Keeda kastet veel umbes 10 minutit, maitsesta mee ja vajadusel ka soolaga. Lõika või kuubikuteks ja lisa kastmesse, vispelda.
Anna porgandile ja tsukiinile noaga sigari kuju ja keeda soolvees pehmeks.
Serveerimisel anna kartulitele ümarvormiga kuju ja aseta taldrikule, kartulite peale aseta friteeritud porru-julienne. Kartuli kõrvale aseta vasikafilee tournedos. Kaste pane ümber liha ja kartulite, aedviljad liha ja kartulite vahele.