Mulla vastab küsimustele läbi pühateksti

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Isa ja tütar pühasid tuvisid toitmas.

FOTO: Õnne Pärl

Võtan jalast saapad, asetades need hiiglasliku jalanõudehunniku tippu ja küsin kõhklemisi: «

Edžoza as?

» (e.k Kas ma tohin tulla? – toim)». Valvur annab loa ja sisenen Shah-do-Shamshira mošeesse, mille laskis ehitada 20. sajandi algul kuningas Amanullah.

Mošee sai oma nime – Kahe mõõgaga kuningas – tänu legendile mõlemas käes mõõka hoidnud islami sõjamehest. Pühakoja nurgas avastan kaks burkas naist, kes kutsuvalt enda kõrvale patsutavad. Poen siis nende kõrvale, püüdes meeste vastu mitte puutuda.

Olen alati unistanud seda Kabulile mitteomaselt väikest elegantset hoonet seestpoolt näha. Naistel puudub Afganistanis üldiselt õigus mošeesse siseneda Kolmapäeviti on aga pärast varahommikust palvust sufide – islami müstikute – teenistus ja sõber Karimi väitel võin ma seda külastada.

Islami renessansi aegadel olid sufi mõtlejad armastatud ja austatud: siinse kuulsaima sufi poeedi Rumi luulekogusid võib leida igast lennujaamastki. Teise kuulsa sufi, Ansari, hauale lasi Herati sultan püstitada imelise pühamu, kus valitseb eriliselt helge õhkkond nüüdki. Üldiselt on aga liberaalsed sufid tänases Afganistanis marginaalne nähtus.

Jõuan Karimi ja autojuht Saburiga kohale pool kuus, mil põhipalvus veel kestab. Mošeesse kõik sisse ei mahu. Mulla kõnet kuulatakse ka valjuhääldist õues, turviparved ümber keerlemas. Tuvide pidamine on levinud komme ja vanalinna linnuturg üks eksootilisemaid paiku. Siinsetele tuvidele ostavad toitu palvetajad või möödasõitjad – autost ulatatakse tuvitoidu müüjale raha, kes kausitäie kuivtoitu tuvide sekka lajatab. Kui mulla kõne otsa saab, tõstavad kõik – ka kaubitsejad – käed palvuseks.

Sufide teenistust on raske kirjeldada: laulev osa vaheldub tekside retsiteerimisega rütmis, mis tekitab oma kordustega otsekui katarsise. Kogu ruumi täitev inimmass voogab ühes rütmis ja mõnede palvetajate käes tõusevad ekstaasis. Tahaksin näha, kuidas teenistus keerleva tantsuga lõppeb, kuid kahjuks saab aeg otsa – Karim ja Sabur peavad tööle minema.

Hiljem selgub, et minu kui välismaise naise mošeesse sisenemine toob kaasa vähemalt ühe afgaani rahulolematuse. Õnneks mees rahuneb, kui Sabur talle minu siirast huvi selgitab: et olen aupaklik ja Koraani lugenud.

Afganistanis tsiviilelu elades on islamiga kokkupuuted vältimatud. Kogu elu on allutatud rangetele usureeglitele: lapsed hakkavad õppima Koraani juba esimeses klassis, usust mõjutatud on nii inimeste riietumisstiil kui ka käitumine. Afgaanidega koos töötades tabab meid vahel usupühade liikuvuse tõttu ootamatult mõni vaba päev. Paastukuu ramadani ajaks püüame riigist lahkuda, sest töö ei edene: paastuvad inimesed on päeval väsinud ja loiud.

Ometi on kohati isegi Afganistanis kohalikud traditsioonid islamireeglitest tähtsamad. Olen alalti olnud vaimustatud Mazar-e Šarifis asuvas Hazrat Ali pühamust, kuhu saavad vabalt siseneda kõik soovijad. See on afgaanide perekondliku siseturismi lemmikpaik nauroz’i (uue aasta) pidustuste aegu.

Tegelikult on märtsikuus tähistatav nauroz hoopis zoroastristide pärand – Zarathustra nimelt arvatakse pärinevat Mazari külje all paiknevast Balkhist. Balkhi lähistel, keset põldu, seisavad hiiglaslike puude salus ühe maailma vanima islamiga seotud ehitise varemed: No Gumbad (Üheksa samba) mošee õhulised pitsilised sambad pärinevad 9. sajandist.

On kummaline, et see kaunis pühapaik on mahajäetud, samal ajal kui Hazrat Ali külastab igal päeval tuhandeid inimesi. Kui maikuus viib tööreis mind Mazari, kasutan juhust igal päikeseloojangul imekaunisse kompleksi jalutada. Istun seal väljakule, päikesest kuumavatele plaatidele maha, ja naudin rõõmsameelset õhkkonda.

Vahel tullakse pärima, kuidas mulle seal meeldib, aga üldiselt ei segata. Isegi kerjused hoitakse eemal.

Kui olin just 2006. aasta alguses Afganistani saabunud, annab Kabuli välismaalaste kogukonnas kõneainet aastaid tagasi ristiusku pöördunud afgaan, kes usu vahetuse tõttu surma mõistetakse. Õnneks afgaani uus kodumaa – Itaalia – sekkus ja mees pääses. Mulle jäi sellest loost kõhutunne, et Afganistanis on parem usuteemasid vältida.

Usumeestega ikka vahel kohtun, näiteks kutsutakse mind koos ühe abiorganisatsiooni juhiga mulladele külla. Jutuks on medreses õppivate tütarlaste toetamine ja laste õigused islamis. Vestlus teeb eriliseks, et mullad ei vasta lihtsale küsimusele kunagi otsesõnu, vaid läbi pühade tekstide. Nii saan ühele küsimusele laste õiguste osas loo Muhamedist, kes hoidis oma turjal last ka palvetades (st ehkki kummardamine on keeruline, kui laps turjal, ei soostunud Muhamed ometi teda maha panema).

20. augustil toimuvad Afganistanis presidendivalimised, mille turvamiseks on paljud riigid, sealhulgas ka Eesti, saatnud sinna lisajõude. Antud tekst pärineb tänase Postimehe vahel ilmunud Eesti NATO ühingu Afganistani-teemalisest erilehest.
Tagasi üles